inimese puhul n.ö toimib. Intellektualistide põhioletus on aga, et tõde on inertne staatiline suhe. Kui tõene idée on väljatöötatud, siis on kõik. Ei ole vaja enam tagajärgi mõelda, on saavutatud teadmiste ja tunnetuste tasakaal. James toob pragmatistide ja intellektualistide vaidlusse "kella" näite, kus ta üritab seletada, et oma ideid ei saa täielikult kopeerida ning arutleb probleemi üle nii intellekti kui ka pragmatisti vaatenurgast. James jõuab tõe otsingul nii kaugele, et defineerib tõesed ideed - ideed, mida me saame omaks võtta, tõendada, kinnitada, verifitseerida. Kõige otsustavam erinevus ratsionalistiks ja pragmatistiks olemise vahel on nüüd kõigile näha. Kogemus on muutumises ja meie psühholoogilised tõetuvastused on muutumises nii paljut ratsionalism võimaldab; kuid mitte kunagi seda, et kas tõelisus ise või tõde ise oleksid muutlikud. Reaalsus on igavesest ajast täielik
Dewey suhtes, nimetades oma vaadet pragmatismiks. Tänapäeval on pragmatism levinud filosoofiasuund. Eelmise sajandi lõpu tuntuim pragmatistlik filosoof on Richard Rorty. 1.1 Pragmatism kui postfilosoofia Kui filosoofiat on peetud musta kassi püüdmiseks pimedas toas, kus seda kassi polegi, siis pragmatism avab ukse ja küsib :" Mis sest kõigest kasu on?" Pragmatistid lähevad niikaugele, et küsivad, kas filosoofia jaoks poleks kõige parem filosoofiast loobuda? Pragmatisti meelest on see, mis on tehtud pärast valgustusajastut, lihtsalt ,,tehtud". Milleks pidada filosoofi või teadlast või teoloogi või poeeti teistest paremaks? Maailma nägemus- ja kirjeldamisviise on mitmesuguseid. Igal on oma sõnavara, käsitlusviis ja ükski pole ainuõige ega päris vale. Üks diskursus ei saa teistest parem olla iseeneses. Kõik sõltub sellest, milleks teda kasutada. Filosoofia pole siis muud kui mõttesse kätketud kaasaeg ja filosoof isik, kes ütleb, kuidas
heatahtlik, on kasulik, on kasulik. (Teisisõnu, ma usun, et ka teine uskumus on kasulik.) Niisiis tekib lõpmatu jada uskumusi, mis näitab, et pragmatismi tõeteoorias on midagi viltu. Kolmandaks, Jamesi järgi võib juhtuda, et väide A on olemas on tõene, kuigi tegelikult A-d ei ole olemas. Ta ju kirjutas, et me ei tohi teadlaste väiteid näiteks aatomite ja elektronide kohta võtta sõna-sõnalt. Nii võib juhtuda, et kui pragmatisti käest küsida, kas väide Jõuluvana on olemas on tõene, siis vastab ta, et on küll tõene (sest see on ju kasulik uskumus); aga kui tema käest küsida, kas jõuluvana on ka tegelikult olemas, siis ütleks pragmatist, et see pole tähtis – et seda ei saa sõna-sõnalt võtta. Säärane järeldus pragmatismi tõeteooriast viitab Russelli arvates selle teooria puudulikkusele. Pragmatistlik religioonikäsitus
focusing.org/conferencereport.html ja kõik muud materjalid selle konverentsi leheküljelt. Pragmatism., James. Richard Rorty. Rorty, Richard 1999 Sattumusdlikkus, Iroonia, Solidaarsus. Tekkis 18. saj .lõpus. Ameeriklaste tähtsaim algupärane panus filosoofiasse. Pr. on vaimuliikumine, mis on mõjutatud peaaegu kõiki kultuurialasid inspireeritud juriste, pedagooge, luuletajaid ja poliitilisi prohveteid. Kolm klassikalist pragmatisti on: C. S. Peirce, W. James, John Dewey. Peirce pragmat. on eelkõige teadusteooria, jamesi huvitasid rohkem hinge, teadvuse ja religiooni küsimused, Deweyt hariduse, ühiskonna ja moraali asjad. Pr. sünd kuulutati älja 1898. aastal Jamesi peetud loengus Filosoofilised käsitlused ja praktilised tulemused. Pr. printsiibi avastaja oli Peirce. Pr. Printsiip tuleb vaadata, milliseid sääraseid tagajärgi, mis võiksid praktikas kuidagi avalduda, me oma konseptsiooni objektidele kujutleme
annaabi.ee 
