Kada ajamist on peetud metsikukultuse jätkuks. Vastlasandid on olnud katoliiklikus Euroopas tuntud, Eestis on üksikteateid vaid PõhjaTartumaalt ja PõhjaViljandimaalt. Mida teised teevad Inglastel kuuluvad vastlapäeva juurde kukevõitlused ja jalgpall. 19. sajandi lõpuni oli see aga pannkookide valmistamise püha. Varem käisid Inglismaal vastlasandid, s.t lapsed uste taga laulmas, et saada toitu ja raha. Kui uks jäi suletuks, pilluti seda kivide ja potikildudega. Eesti vastlapäevakombestik Vastlapäeva rööpnimedeks on olnud liugupäev, pudrupäev ja lihaheide Vastlapäeval küpsetati leiba ja karaskit Vastlapäeval lasti liugu, et kindlustada hea linasaak Vastlapäeval ei tohtinud toas tuld üles võtta niideti sel päeval lambaid või lõigati lammastel vähemalt tukad ära see pidi selle ära hoidma, et nõiad ei saanud öösel võõrasse lauta tulla lambaõnne ära lõikama. Eesti vastlapäevakombestik
helisesid kirikukellad ehk pannkoogikellad, mille kõlamise järel võis küpsetamist alustada. Lihavõtte teist püha kutsuti lihapäevaks ja siis oli tavaks süüa esimesel pühal küpsetatud või keedetud liha. Kolmandalgi pühal söödi pannkooke koos esimesel pühal valmistatud liha ja muude roogadega. Nii nihkus range paastu algus kaugemale. Varem käisid Inglismaal vastlasandid, s.t lapsed uste taga laulmas, et saada toitu ja raha. Kui uks jäi suletuks, pilluti seda kivide ja potikildudega. Vastla karenval Eestikeelne vastlapäeva nimetus tuleb alamsaksakeelset päritolu sõnast Fastelabend paastu eelõhtu. Vastlapäevale järgneval päeval tuhkapäeval (nimetus tuleneb sel päeval tavaks olnud patustele tuha pähe raputamise riitusest) algas Suur Paast ehk Kristuse kannatusaeg. Sel ajal ei sööda loomseid toiduaineid ega kala, soovitav on pühenduda vaimsele tegevusele. Hiliskeskajal
Linna ümbritseb ebakorrapärane müür – see aga näitab mõõdistamise kõrget taset ja headest oskustest ning et olid olemas ka vajalikud tööristad. Linn oli ehitatud Eufrti kaldale ja ülejäänud ülgedest on ümbritsetud valli – kraaviga, linna keskelt läks läbi kanal. Linn asus mõlemal pool Eufrati jõge ning see oli jaotatud erinevateks piirkondadeks. Kesklinnas asus tsitadell, mida kaitses müüriga ümbritsetud kesklinn. Nippuri peatänavad olid sillutatud potikildudega. Linnakeskusest kaugemal asus kaitsemüüriga ümbritsetud linnaosa, mille tänavad ja arheoloogilised leiud lubavad oletada, et seal asusid mitmed majandushooned, kaasaarvatud standardne siseõuega elumaja nind suured hooned, mis võisid olla palvelateks. Äärelinnas asusid ka savitöökojad ja põletusahjus nind tulekivi kaevanduspiirkonnad. Nippurist oli ka pärist sumerite välja mõeldud linna joogiveega varustamise süsteem ja ehitatud reoveekanalid (vanim u a 3000 eKr)
aastatuhande vahetusse. Oli nn Nok-kultuur, millest pärinevad varaseimad Aafrikas säilinud skulptuurid (terrakota). Jorubadel kujune u aastal 1000 linnriikide tsivilisatsioon. Nendest esimene (mida hilisemad jorubad lugesid oma emalinnaks) oli Ife (Ile Ife Ife linnriik). Seal oli väga jõudsalt arenenud rauatöötlemistraditsioon ning pronksivalu ja muu. Neil oli ka komme sillutada oma tänavaid potikildudega, mis on arheoloogide jaoks väga suur rõõm. Piirkonnas oli kaks rahvast jorubad (lääne pool) ja edo (ida pool). Kultuuriliselt linnriigid aga põimusid ning mõlemad lugesid Ifet oma emalinnaks (kuigi tegemist pole isegi sugulasrahvastega). Tegemist oli linnriikide konglomeraatidega üks linnriik domineeris teiste üle. Benini hiilgeaeg oli 14.-15. sajand (suhtlesid nt portugallastega tihedalt). 17.-18. sajandil oli tähtis Oyo, kes kasutas ratsahobuseid.
annaabi.ee 
