teaduselike teadmiste areng. Peamised postpositivismi puudutavad küsimused: - Millal tekib uus teooria? - Kuidas ta taotleb tunnustamist? - Millised on kriteeriumid teaduslike teooriate võrdluseks, nii seotud ja konkureerivas valdkonnas? 9 - Kas on võimalik alternatiivseid teooriate järgiate mõistmine? Postpositivism pehmendab oma suhtumist filosoofiasse üldiselt, ning ka teadmiste probleemidele. Postpositivistid arvasid, et ei ole kohustuslikku sõltuvust tõe teooria ja selle kontrollitavuse vahel, kuna puudub raske vastuolu teaduse ja teaduskeele vahel ja ei ole välistatud kontrollimatud (metafüüsiline, mitte-teaduslik) probleemid filosoofiast. Mis puutub teaduse arengusse, arvasid positivistid, et see ei ole rangelt lineaarne, esinevad on tõusud ja mõõnad, kuid üldine suund on progresseeruv üles poole, teaduslikud teadmised täienevad.
Maailma on võimalik jagada kolmeks: - Tuumiksüsteem (arenenud tööstusriigid) - Perifeeria (Tuumikriigid ekspluateerivad neid ning nad on vaesed) - Semi- e. poolperifeeria (riik, mis asetseb tuuma ja perifeeria vahel ja saab kasu perifeeriast, kuid peab panustama tuuma) Esindaja I. Wallerstein Realistid ja liberaalid väidavad, et marksistlik teooria aegus pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Postpositivistid ei nõustu Marksistidega, kes leiavad, et kõige tähtsam aspekt, mille ümber kõik muu pöörleb, on klass. 4. Konstruktivism Väidab, et olulised aspektid rahvusvahelistes suhetes on ajalooliselt ja sotsiaalselt juhuslikud, mitte vältimatud tagajärjed, mis tulenevad inimloomusest või muudest olulistest maailmapoliitika omadustest. Maailm on konstrueeriv. Keegi ei tea tegelikult, kuidas asjad päriselt on.
heidetakse see kõrvale. Siit areneb eesmärk luua ideaalne täiuslikult selge keel. See eesmärk kujuneb filosoofia, eriti nn. Wieni ringi põhiliseks teemaks. Hiljem areneb välja normaalse keele filosoofia ("ordinary language philosophy"): selle objektiks kujuneb keel, selle tegelikult kasutatavas vormis. Mõlema keele filosoofia suuna jaoks on kõige tähtsamaks filosoofiks WITTGENSTEIN. 13. Postpositivism K. Popper ja Th. Kuhn Postpositivism on positivismi eitav teadusfilosoofia. Postpositivistid jagunevad internalistideks ja eksternalistideks. Internalistid toetuvad teadmiste immanentsetele e. olemuslikele seadustele. Eksternalistid uurivad, kuidas teadmiste kasvu mjutavad sotsiaalsed ja psüühhilised tegurid. Th.Kuhn ongi selle suuna tuntuim esindaja. Ta sai ülemaailmse kuulsuse teosega "Teadusrevolutsioonide struktuur", milles ta tuginedes laialdastele teadmistele teaduse ajaloost, pakkus välja oma teaduste arengu kontseptsiooni. Ajal mil ilmus Kuhni raamat
-) Väide on tõene siis, kui sugeneb "mingi lauses kokkuseatud" asjaolu. -) Uus-positivistid koos Ludwigiga on kritiseerinud seda, et teadus on täis mütoloogilisi väljendusi. Postpositivism * Kui võidurelvastamine tõi inimkonnale ABC relvad (Atom-, bio- ja keemia relvad), siis inimesed, eriti teadlased hakkasid kahtlema, kas siiski teadus on nii hea, kui enne seda arvati olevat. * Postpositivism on positivismi eitav teadusfilosoofia ning postpositivistid jagunesid internalistideks ja eksternalistideks. -) Internalistid toetusid teadmiste immanentsetele ehk olemuslikele seadustele. -) Eksternalistid uurisid, kuidas teadmiste kasvu mjutavad sotsiaalsed ja psüühhilised tegurid. Thomas Kuhn * Thomas Kuhn (1922-1996) ta oli postpositivistidest eksternalistide peamine esindaja. -) Kuhn sai ülemaailmse kuulsuse teosega "Teadusrevolutsioonide struktuur", milles ta
annaabi.ee 
