võitles kaladega kuni lõpuni. Sügavalt on kahju, et vanamees jõudis kala skeletiga kaldale. Tema võitlused olid selleks korraks küll läbi, tundis ta meeletut väsimust ja läks magama. Õnneks oli tema tõeline sõber teda oodanud ja hommikul kui ta uuesti läks vaatama ,,oma taati" nägi ta tema rusutud välimust ja hakkas nutma. Poiss läks külast kohvi tooma, ta nuttis ent ei häbenenud oma pisaraid. Füüsilisi kannatusi ei pidanud posis küll üle elama nagu vanamees, oli tema südamel valus näha ,,oma taati" sellises rusutud olukorras. Kuid ta teadis et ,,tema taat" on võitnud. Santiago võiksime kõik oma eeskujuks seada. Vanamees, kes kannatas palju, isegi noored mehed poleks sellistele kannatustele vastu suutnud panna, vaid oleks alistunud. Vintsutuste kiuste, mida Santiago üle pidi elama, ei suudetud tema vaimu ja hinge murda. Olles vana ja üksik mees suutis ta
muretseda, Riided sai ta annetustest. Sedasi möödus terve aasta kuni lõpuks leidis ta oma esimese sõbra. Nad said väga hästi läbi ja kõik sujus kenasti. Ta sai ka töö ja jäi rohkem paiksemaks. Ta õppis laulma ja ta laulis kenasti. Ühel päeval küsis sõber mille pärast ta üldse sellisesse olukorda sattusid. Poiss rääkis kõik mis oli temaga juhtunud ja mida ta oli läbi elanud. Ühte ei suutnud sõber aga uskuda. Hääl mis oli posis juttu järgi nii jube ,et pidi kooli ja kõige muuga hüvasti jätma oli tema meelest nii kaunis ,et ta võis isegi esineda. Muidugi tänu oma tarkusele poiss ka esitas oma sõbrale igasugu huvitavaid asju. Seega mõtles sõber välja viisi kuidas seda tõestada. Ühel kaunil päeval läksid na linna kuna neil oli tarvis uusi asju. Poiss ja ta sõber mmuretsesid uued asjad ja lasi need ka kohe selga jätta. Poiss ei saanud midagi aru ,et sõbral oli midagi plaanis kuna nad olid seda
org, kus oli allikas. Ta nägi erinevaid loomi ja linde ning endale tundmatuid taimi. Ta ei leindu märkigi muust inimasutusest ja läks taas hiiglase juurde magama. Hiiglased ei rääkinud, kuid nad mõistsid ühsteist. Hiiglased ei teinud tööd, kuid siiski oli kõik olemas. Nad näisid loodusega ühte sulavat. Hiiglased olid kogu aeg peaaegu alasti. Ta nägi hiiglasenaist kui jumalannat. -hommikul jälgis poiss hiiglasenaist tallesid püüdmas. Tüdruku silmis oli näha kurbust. Peale posis märkamist tüdruk naeratas ja kadus puude varju. Poiss läks talle metsa järgi. Algas imelik looduse põgenemine ja tagaajamine. Poiss tahtis teda püüda. Ta eksis võõrasse metsa, kus polnud varem käinud. Ta jäi istuma, tundis janu, nälga ja väsimust, kuid siis märkas hiiglase silmi enda ees. Nad suudlesid. -Poiss oli õnnest joobunud. Noored olid armunud, nad matsid kogu saare oma armastuse lõõma.. Keskpäeval aga võttis kurbust nende üle võimu
org, kus oli allikas. Ta nägi erinevaid loomi ja linde ning endale tundmatuid taimi. Ta ei leindu märkigi muust inimasutusest ja läks taas hiiglase juurde magama. Hiiglased ei rääkinud, kuid nad mõistsid ühsteist. Hiiglased ei teinud tööd, kuid siiski oli kõik olemas. Nad näisid loodusega ühte sulavat. Hiiglased olid kogu aeg peaaegu alasti. Ta nägi hiiglasenaist kui jumalannat. -hommikul jälgis poiss hiiglasenaist tallesid püüdmas. Tüdruku silmis oli näha kurbust. Peale posis märkamist tüdruk naeratas ja kadus puude varju. Poiss läks talle metsa järgi. Algas imelik looduse põgenemine ja tagaajamine. Poiss tahtis teda püüda. Ta eksis võõrasse metsa, kus polnud varem käinud. Ta jäi istuma, tundis janu, nälga ja väsimust, kuid siis märkas hiiglase silmi enda ees. Nad suudlesid. -Poiss oli õnnest joobunud. Noored olid armunud, nad matsid kogu saare oma armastuse lõõma.. Keskpäeval aga võttis kurbust nende üle võimu
päevasündmustest painavad unenäod kuidas ta kohtus pisikese naljaka mehikesega, kes oli metsatalus vanaeidele tantsinud ning hiljem tolle poegade käest põgenenud, kuidas ta oli sortsidega võidelnud ning hulga kalleid laudu kaotanud, kuidas ta oli abimehest siilile tänutäheks kasuka meisterdanud. Ta ei olnud pikalt maganud, kui ligi hiilis salakaval soolasorts, pea täis kurje mõtteid. Tuuslar silmitses magajat ning lasi käiku oma õela plaani puistas magajale unerohtusid, posis ja lausus nõiasõnu. Oma tempudega ühele poole saanud, irvitas veel vaikselt ning lidus tagasi paksu metsa. 5 Ööst sai päev, päevast õhtu ja sellest jälle omakorda öö, kuid Kalevipoeg ikka veel magas. Kui tema kodukülas nähti, et kuningat ei ole ikka veel saabunud, asus kannupoiss teda rannalt otsima, kuid tulutult. Nii möödus jällegi üks ööpäev, kuid mees veel ei ärganud. Samas sängis lebas ta liikumatuna
org, kus oli allikas. Ta nägi erinevaid loomi ja linde ning endale tundmatuid taimi. Ta ei leindu märkigi muust inimasutusest ja läks taas hiiglase juurde magama. Hiiglased ei rääkinud, kuid nad mõistsid ühsteist. Hiiglased ei teinud tööd, kuid siiski oli kõik olemas. Nad näisid loodusega ühte sulavat. Hiiglased olid kogu aeg peaaegu alasti. Ta nägi hiiglasenaist kui jumalannat. -hommikul jälgis poiss hiiglasenaist tallesid püüdmas. Tüdruku silmis oli näha kurbust. Peale posis märkamist tüdruk naeratas ja kadus puude varju. Poiss läks talle metsa järgi. Algas imelik looduse põgenemine ja tagaajamine. Poiss tahtis teda püüda. Ta eksis võõrasse metsa, kus polnud varem käinud. Ta jäi istuma, tundis janu, nälga ja väsimust, kuid siis märkas hiiglase silmi enda ees. Nad suudlesid. -Poiss oli õnnest joobunud. Noored olid armunud, nad matsid kogu saare oma armastuse lõõma.. Keskpäeval aga võttis kurbust nende üle võimu
annaabi.ee 
