Rooma linnaväljakuid ehtisid ka triumfikaared, mis olid monumendid valitsejate võidukatele sõjakäikudele. Tuntuim triumfikaar on Keiser Constantinuse triumfikaar. Skulptuur Skulptuurikunsti peamiseks ülesandeks oli kujutada valitsejaid. Kunstnikud olid Kreeklased ja kuna kunstnikesse suhtuti kui tavalistesse käsitöölistesse, ei ole tolle aja kunstnike nimesid teada. Tuntuim valitseja kuju on Keiser Augustus. Roomas pandi alus portreekunstile. Portreed valmistati väga loomutruud ja neid tellisid omale ka tavalised kodanikud. Teiseks oluliseks zanriks tõusis reljeef, millega kujutati erinevate sündmuste jutustusi. Maalikunst Rooma maalikunsti tunneme eelkõige seinamaalide põhjal. Roomlastel oli kombeks oma elamute seinad lasta katta maalingutega. Osalt andis see ruumidele ka visuaalset suurust juurde. Teema nendel maalidel on väga erinev, peegeldades peamiselt majas elanud inimeste huvisid. Parimad
meile, millise erakordse kirega Laikmaa kunsti suhtus. Tema nägu, eriti aga otsusekindel pilk väljendavad sisemist põlemist soovi olla kunsti nimel kompromissitu. Säärane portree, mis ei karda olla jõuline ning loobub tavapärasest portreekunstile iseloomulikust leebusest ning värvi-varju mängule keskendumisest, on haruldane kogu siinses kunstiajaloos. Autoportreena pakub teos meile aga harvaesinevat võimalust näha seda, mida Laikmaa ise Laikmaast arvas. See on aus hinnang iseendale. Loomingu sisu Ants Laikmaa tähtsus on juba ammu muutunud pidevalt kasvavaks nähtuseks. Ühelt poolt tuleb ikka ja jälle meelde tema olulisus Eesti kultuuriväljal: Laikmaa
õndsaks saama- innustas neid üritama, ennast pingutama ja käituma väljavalituile kohaselt- puritaanlikult. Luterlus oli suhtunud tõrjuvalt kiriklikku kunsti, kuid kalvinism eitas seda täielikult- seetõttu ei tellinud kalvinismi mõjualas olevad kirikud enam kunsti (nt. altarimaale, mis eelmisel saj.-l olid olnud maalikunsti tippteosteks). Kodanlus aga tellib pilte edasi. 16.saj.-l asendub neis religioosne temaatika ilmalikuga. Lisaks juba 15. saj.-l levinud portreekunstile kujunevad välja kolm iseseisvat teemaderühma: loodus (maastik), esemed (natüürmort) ja inimesed (olustikupildid). Pieter Brueghel vanem oli teistega võrreldes suurmeister- eeskätt õpetliku sisu, moraliseeriva sisu ja peenmaalitehnikaga olustikumaalija, kuid ta tajus oma ajastu suuri probleeme ning igapäevased stseeenid omandavad tema käsitluses tihti üldistava tagamõtte. Nt. ,,Pimedad" (14. pilt)- pime teejuht on jõkke kukkunud ja temale järgneb kogu pimedate rivi.
paraadportree võtted. Eriti hästi õnnestusid kunstnikul naiste portreed. Orest Kiprenski (17821836) oli samuti hinnatud portretist. Kunstniku kuulsamaid töid on Aleksandr Puskini portree. Karl Brüllovi (17991852) peateos on maal ,,Pompei viimne päev". Esimest korda sai vene kunstis maali sisuks mitte üksikisiku kangelastegu, vaid hoopis rahva traagiline saatus. Pärast sellele maalile osaks saanud tohutut menu pühendus Brüllov täielikult portreekunstile. Valmisid tuntud kultuuriinimeste Vassili Zukovski, Aleksei Tolstoi, Ivan Krõlovi portree. Ivan Aivazovskile (18171900) tõid kuulsuse maalid, mis kujutasid mere stiihiat, jõudu ja võimsust. Aivazovski tuntuim töö on ,,Üheksas laine". Looduse stiihiale vastukaaluks kujutas kunstnik nende inimeste mehisust, kes laevahukus suutsid end päästa. Aastail 18441845 kujundas Aivazovski Balti mere äärseid kindluslinnu: olgu siinkohal näiteks Kroonlinn ja Tallinn.
annaabi.ee 
