kontrollimisele vastu pidanud, võib selle oletuse esialgselt omaks võtta, kuid ta jääb siiski ainult oletuseks. Teadusliku teooria, seaduse või üldistuse kindel teadmine ei ole võimalik. Juba järgmisel hetkel võib see kontrollimisel vääraks osutuda Ka ükskõik kui suur arv katsetulemusi ei saa teooriat kinnitada, kuid üksainus vastunäide on otsustav, näidates, et teooria, millest järeldus, mille vastunäide kummutab, saadi, on väär. Suuresti tänu Popperile sai teadusfilosoofiast omaette distsipliin. Ta aitas sellele kaasa nii omaenda kui ka oma mõjukate õpilaste, eriti Imre Lakatosi ja Paul Feyerabendi tööde kaudu. Saientsim Püsiv õpetusviis ehk dogma: olemuselt on saientism teadus, mis on ainuke viis lähenemaks tõele. Saientism on uskumus, et teadusel ei ole piire. Õigel ajal kõik inimeste probleemid ja nende püüdlused lahendadakse ainult teaduse abil. Seda kutsutakse ka ,,Progressi müüdiks" (Myth og progress).
ta räägib ehk teistele teooriatele vastu. 7 Teoreetilises avastuses kätkeb alati loominguline, irratsionaalne alge, mille poolest teadus sarnaneb kunstiga. Teadusfilosoofial pole mõtet otsida uue teooriani jõudmise loogikat; saab olla üksnes teooria kontrollimise loogika. Siit tulebki avastuskonteksti ja õigustuskonteksti erinevus. 8 Popperi mõju Suuresti tänu Popperile sai teadusfilosoofiast omaette distsipliin analüütilise filosoofia raames. Ta aitas sellele kaasa nii omaenda kui ka oma mõjukate õpilaste, eriti Imre Lakatosi ja Paul Feyerabendi tööde kaudu. Lakatos küll revideeris Popperi positsiooni ja Feyerabend heitis selle täiesti kõrvale, kuid mõlema looming oli Popperist sügavalt mõjutatud. Popperit peetakse ka üheks põhiliseks mässajaks Viini ringi loogilise positivismi vastu. Liitudes
õendusalaseid teadmisi ja selgitada õenduse kui teaduse asukohta teiste teaduste hulgas tegelema keskendunult õenduse sisulise struktuuriga. Paljud neist olid seisukohal, et teooria arendamine oli põhiline ja et põhilise sisu distsipliinile pidid moodustama distsip- liinikesksed mõisted ja struktuurid. Paljud teadusfilosoofid on rõhutanud, et teooria on teaduse tulemus, väidab Rogers (2005:9) viidates Ayerile (1959), Hempelile (1952), Kuhnile (1962), Popperile (1972), väidab Rogers (2005:11) Selleks, et õendus oleks teadus, peavad õendusteadlased arendama selged teooriad, mis vastavad praktikale ja on kooskõlas õenduse kui distsipliini eesmärkide ja perspektiividega. (Õendusteooriate Konverentsi Grupp 1980). Alanud 1960-ndatel ja kestnud 1980-ndateni, oli õendusteooriate areng kõige prominentsem teema 20 aasta jooksul õenduse kui distsipliini arengus. Paljud faktorid olid selle intensiivse arengu taustal. Üks oluline tegija oli veendumus
Nii näiteks ei osuta horoskoobid tavaliselt tingimusi, mille korral neid võiks lugeda kummutatuteks. Vastupidi – neid kirjutatakse selliselt, et milliseks ka inimese käekäik ei kujuneks, võiks see ikkagi kooskõlastuda horoskoobi ennustustega. 2 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Ka üks kahekümnenda sajandi juhtivaid poliitilisi õpetusi – marksism – , mis oli Popperile vastuvõetamatu maailmavaateliselt, paistis talle falsifitseeritavuse seisukohalt epistemoloogiliselt kritiseeritavana. Mis puutub selle teooria verifikatsiooni, siis näis maailmaajalugu sajandi alguses pakkuvat igal sammul kinnitusi marksistliku maailmaajaloo-õpetuse toetuseks. Kuid marksism kui teaduslikkusele pretendeeriv teooria ei osutanud sellist sündmuste käiku, mille realiseerumise korral seda võiks lugeda falsifitseerituks. Pigemini pakkus ta seletusi sündmuste kõikidele
Oma õnneliku polis`e mõistega pidaski Platon arvatavasti silmas ühiskonda ja riiki, mis tänu lõhestavate vastuolude puudumisele ja ühtsusele toimib tervikuna ilma tõrgeteta. Niisugusest ühtsest ja hästitoimivast polis`est peaksid mõistuslikud indiviidid Platoni hinnangul olema huvitatud isegi siis, kui see nõuab neilt osade oma soovide mõistlikku ohverdamist. Platoni holistlik käsitlus indiviidi ja sotsiaalse terviku vahekorrast on andnud ainet Karl POPPERILE tema tuntud teoses “Avatud ühiskond ja selle vaenlased” käsitleda Platonit “suletud ühiskonna” esimese ideoloogina. Suletud ühiskondi iseloomustab Popperi järgi indiviide tasalülitav kollektivism, ühiskonnaelu suletus kriitikale ja siit tulenevalt selle staatilisus – kus ei saa osutada ühiskonna puudustele, seal on ka nende puuduste kõrvaldamine raskendatud ja ühiskonna areng seetõttu pidurdatud. Sellised olid Popperi hinnangul kõik arhailised hõimuühiskonnad
Progresseeruva uurimisprogrammi puhul viib teooria seni tundmatute, uudsete faktide avastamiseni; degenereeruva programmi puhul aga fabritseeritakse teooriaid ainult selleks, et neid teadaolevate faktidega sobitada. – nt marksism ,kus teooriad meisterdati valmis alles pärast sündmusi. Et ei varjataks tõsiasju, siis pole sugugi ebaaus jääda degenereeruva programmi juurde ning tunnistada selle degenereerumist, püüdes muuta seda progresseeruvaks. Popperile vastukaaluks – kriitika ei pea veel tähendama kiiret maha materdamist, programmid võivad saada tuule tiibadesse alles aastate pärast. Vihalemm Lakatos jagab pigem popperi seisukohta, et teadus on ikkagi vigadele allutatud sõdikas lähenemine tõesele pildile maailmast. Ei meeldi aga Kuhni eitav suhtumine tavapärasesse arusaama. , mille järgi teaduse areng on vaadeldav liikumisena objektiivse tõe poole. Lakatos üksnes hindab rohkem teaduse ajalugu ja väljakujunenud teooriaid, kui et
annaabi.ee 
