Popkunst ülevaade (0)

Popkunst Popkunst   on   lühend   populaarsest   kunstist   (pop   art,   popular   art).   Selle   kujutamisviis   oli
inspireeritud reklaamist, ajakirjadest, televisioonist ja koomiksitest. Kunstnikud ei tee vahet
heal   või   halval   maitsel.   Kunst   jälgib   igapäevast   modernset   maailma,   kus   on
majapidamisesemed, reklaam, staarid ja prügi. Popkunst jaguneb kaheks: -Inglise popkunst -USA popkunst Inglise popkunst:  Inglismaal levis ekspressiivset tüüpi abstraktsionism hoopis vähem kui USA-s või Mandri-
Euroopas, kuna Inglismaa oli säilitanud oma saareliku iseloomu ning seisnud kõrval USA ja
Mandri-Euroopa kunstis toimunud murrangutest. Inglise popkunstis polnud vähemalt esialgu
olulist ühiskonnakriitilist taotlust ja tähendust. Suhtumine uude ja rikastuvasse elukeskkonda
oli pigem positiivne. Pärast sõda viljelesid paljud kunstnikud ekspressiivse kallakuga realismi.
Nendest   kuulsaimaks   kujunes   Sigmund   Freudi   pojapoeg   Lucien   Freud.   Esialgu   maalis   ta
detailitäpselt ja kuivalt, hiljem maalilisemalt.  Ta on kujutanud porise koloriidi ja räpakalt
mõjuvate pintslitõmmetega inimesi ootamatutes, vahel ka veidrates olukordades või poosides. Omapäraseim esimeste sõjajärgsete aastakümnete inglise kunstnik oli Francis Bacon.  Tema
maalide lähtekohaks on tihti mõned tavalised fotod või reproduktsioonid, kuid neilt võetud
kujundid   maalib   ta   hirmuäratavalt   koledaks.   Inimeste   kehad   ja   eriti   näod  on   moonutatud
vormituks, kohati näib, nagu oleks kehade sisikond väljapoole pööratud. Kõhedusttekitavate
kujundite   koloriit   on   aga   tihti   silmapaistvalt   kaunis.  Baconi   kunstistiilist   on   välja   loetud
humanismi kriisi, eriti sõjaaegse ja sõjajärgnenud ebakindluse väljendust.  Baconi kunstil on
kauget sugulust sürrealismiga.  Skulptorid Henry Moore ja Barbara Hepworth olid koos maalija Ben Nicholsoniga enne sõda
pikka aega töötanud Prantsusmaal ja suhelnud sealse avangardiga.  Hepworthi looming on
abstraktne, kuid tihti on selles aimatavad orgaanilise looduse vormid.  Heptworthi   ja   Moore`i   mõjul   muutus   täiesti   abstraktne   või   sellele   lähenev   skulptuur
Inglismaal väga populaarseks ja seda viljelesid paljud. Olulise muutuse skulptuurikunsti tõi Anthony Caro, kes 1960. aastate alguses hakkas  junk
art    `i vaimus kasutama tehiskeskkonnast leitud elemente, mida ta värvis erksate, tehnitsilikult     mõjuvate värvidega. Caro teosed paiknevad enamasti horisontaalselt. 1950. aasate lõpul oli inglise kunsti ilme üldiselt traditsioonilisem kui mujal Läänemaailmas.
Seda tajusid  puudujäägina  ja  püüdsid ületada  mõned  noored kunstnikud  näitustel  „Elu  ja
kunsti   paralleel“,   „Inimene,   masin   ja   liikumine“   ning   „See   on   homne   päev“.   Viimasena


mainitud näituse plakatil oli trükitud väike kollaaž pealkirjaga „Mis teeb tänapäevased kodud
nii   eriliseks,   nii   meeldivaks?“,   autoriks   Richard   Hamilton.   Hamiltoni   kollaaž   ja   1957.   a.
valminud Peter Blake`i teos „Palkonil“, kus naivistlikule maalile on lisatud või motiivina
kasutatud kommertstrükiseid ja banaalseid fotosid, tähistavad inglise popkunsti algust. Inglise popkunstis polnud ühiskonnakriitilist taotlust ja tähendust. Pigem vastupidi, suhtumine
uude   ja   rikastuvasse   elukeskkonda   oli   positiivne.   Noorte   kunstnike   seltskond   oli   siiralt
huvitatud kogu nn. kommertskultuurist, mis lähtus peamiselt USA-st, ning ei nõustunud selle
nimetamisega ainult kitšiks. Liialdus on väita, et nad seda alati imetlesid, kuid põnevaks ja
oluliseks pidasid kindlasti. Trotslikult, lausa väljakutsuvalt tunnustasid nad ka USA elulaadi,
mida   traditsiooniline   inglise   kunstielu   ja   „hea   maitse“   olid   pidanud   labaseks   ning
alaväärtuslikuks. USA   massikultuurist   eriti   huvitusid   Eduardo   Paolozzi   ja   Peter   Philips.   Skulptor   Paolozzi
lähtus sürrealismist ja eriti Max Ernsti kollaažidest, mille põhimõtteks oli ühendada asju, mis
reaalses elus kokku ei kuulu. Philips liitis oma maalide geomeetrilise abstraktsuse väljavõtetega reklaamiajakirjandest ja –
kataloogidest. Ka Peter Blake näib oma teostes liituvat USA massikunsti selleaegsete iidolite
Marilyn Monroe ja Elvis Presley kultusega.  Ronald   B.   Kitay   ja   Richard   Smith   ühendasid   inglise   popkunstiga   New   Yorgi   koolkonna
kogemuse. Kitay oli Ühendriikides sündinud ja Smith mõned aastad seal töötanud. Kitay on
eitanud oma kuulumist popkunstnike hulka ja tema loomingus on massikultuuri. Eeskujud
tõepoolest   juhusliku   tähtsusega.  Abstraktse   ekspressionismi,   aga   ka   inglise   figuratiivsete
kunstike, näiteks Francis Baconi najal loob ta originaalse pildikeele, mis laenab fragmente
väga erinevatest  allikatest ja jätab tähenduse tahtlikult  avatuks. Arusaamatu või ängistava
süžeega maalide koloriidiga mõjustas Kitay aga olulisel määral 1960. aastate värvimaitset; ta
on üks nn. popilike värvide loojaid. David Hockey esindas uut kunstnikutüüpi, kes avameelselt seostus popkultuuriga, mis sel ajal
tänu   ansamblile   „The   Beatles“   tormiliselt   arenes.   Naiivsuse   ja   lapsemeelsuse   näitlemine,
lastekunsti kujudite kasutamine koos enamasti delikaatse huumori või irooniaga on Hockney
kunsti   tüüpilised   tunnused.   Virtuooslikult   kasutab   ta   fragmentaarset,   naivistlikku   või
moonutatud ruumikujutust, kohati naturalistlikult täpset, teisal hajutatud joonistust, tühjade
alade ootamatut vaheldumist lopsakate värvipindadega. Väljendit „pop“ oli kasutatud populaarse ehk nn. massikultuuri kohta, kuid Inglismaal hakati
nimetama   popkunstiks   ka   sellist   näitusel   esitatud   kunsti,   mis   kasutas   massikunstist   või
standardsest visuaalsest keskkonnast üle võetud üldtuntud kujundeid. Popkunst USA-s Popkunst USA-s sündis 1960. Aastate alguses. Võrreldes inglastega on ameerika kunstnikud
suurejoonelisemad, teiseks on nad tihti hüljanud mitte ainult tahvelmaali tavalised mõõdud,


vaid ka tehnika mitmesuguste senipruukimata materjalide ja tehnikate kasuks. Selleks olid tee
avanud   neodadaistid   Johns   ja   Rauschenberg.   Kolmandaks   on   ameerika   popkunstikel
isikupärane, selgemalt üksteisest eristatav „firmastiil“. Rootsis sündinud Claes Oldenburg liitus 1950. aastate lõpus noorte kunstnikega, kes pidasid
abstraktset   ekspressionismi   liiga   elitaarseks   ja   elukaugeks.  Kuulsuse   võitis   ta
kolmemõõtmeliste teostega, mis jäljendasid tavalisi objekte – ameerikalikke standardtoite või
kodumajapidamise   esemeid.   Teoste   materjaliks   oli   erksate   emailvärvidega   kaetud   kile   ja
madratsitäidis. Väga oluliseks pidas Oldenburg teoste suurust ja nõnda asetas ta näitusesaali
põrandale   meetripaksuse   hamburgeri   või   paarimeetrise   viineri   salatiga.   Eriti   šokeerivalt
mõjusid   kõvade   esemete   imitatsioonid   poolpehmes   materjalis,   näiteks   hiiglaslik
kirjutusmasin, mille seenetaolised ja –suurused täheklahvid olid igas suunas viltu vajunud.
Oldenburg leiab, et kunst peab valikuta kujutama kõike seda, mis on olemas. Ta ei ütle, et ta
armastaks või kritiseeriks seda maailma, mis on olemas, vaid ütleb ainult, et armastab kunsti,
mis seda kujutab.  Tähenduse avatus ja hinnanguline määramatus on Oldenburgil, nagu ka
enamikul USA popkunstnikel muidugi kavatsuslik. Vaataja võib vastavalt oma hoiakutele ja
ideoloogiale popkunstist välja lugeda nii tarbimisühiskonna ülistust kui ka pila. Vaieldamatu
on ainult visuaalse kogemuse teravus. Roy   Lichtenstein   sai   kuulsaks   suuremõõtmeliste   tahvelmaalidega,   mille   aine   oli   võetud
kommertstrükistest, plakatitest, aga just eriti koomiksitest. Roy Lichtensteini teosed kujutavad
endast   mõne   üksiku   kujundi   suurendust.   Tema   maal   säilitab   koomiksipildikesele   omase
tingliku joonistuse ja koloriidi, kuid palju kordi suurendatud kujund mõjub ühtäkki uudsena.
Väljarebituna koomiksi pildirea kontekstist, kus tal oli kindel süžeeline tähendus, kaotab ta
selle   täielikult.   Eriliselt   iseloomulik   Lichtensteini   stiilile   on   korrapärane   punktistlik,   mis
jäljendab trükipildi rastrit, aga muidugi taas paljukordses suurenduses. Siin võib näha vihjet
tõsiasjale, et kaasaegse suurlinna elaniku visuaalne maailm koosneb suures osas punktidest –
kas teleriekraanil või trükipildis.  Lichtensteini teosed ei hinda kommertskultuuri heaks ega
halvaks, kuid igatahes kujutamisväärseks. Punktide kasutamine muutub tal hiljem formaalseks
ja dekoratiivsemaks. Ta ei kaunista nendega mitte ainult suuri pildipindu, vaid ka näiteks
keraamilisi objekte. James  Rosenquist  oli   samuti   huvitatud  kommertstrükistest.   Ta  oli  varem   plakatimaalijana
töötades   omandanud   sileda,   standardse,   tehnitsistliku   maalimaneeri.   Erinevalt   eelmainitud
kunstnikest  ei toetu ta oma piltides ühele valmiskujundile, vaid koondab ootamatus seoses
motiive või fragmente väga erinevatelt tsivilisatsiooni aladelt. Paljud Rosenquisti maalingud
on hiigelsuured. Mõnikord viitab ta oma teostes „kuumadele“, aktuaalsetele asjadele, näiteks
poliitilistele sündmustele või   probleemidele. Sellega annab ta pisut rohkem pidepunkte, et
näha ta teostes ühiskonnakriitilist suhtumist. Näiteks kujutab fotomaterjalile tuginev õlimaal
„F-111“, mis 2 meetri kõrguse ja umbes 28 meetri pikkuse lindina ümbritseb vaatajat mitmest
küljest,   kurikuulsat   sõjalennukit   ja   tuumaplahvatuse   „seent“   segamini   heaoluühiskonna
kildudega. Teos valmis 1965. a., kui USA haritlaskonnas tugevnesid opositsioonimeeleolud
seoses valitsuse  Vietnami-poliitikaga.  Paljud  Rosenquisti  teosed kõnelevad  siiski  eelkõige
entusiasmist   kasutada   mitte   ainult   kõikvõimalikke   tehiskeskkonna   motiive,   vaid   ka   uusi


materjale.   Õlimaali   kõrval   või   ühenduses   rakendab   ta   ka   metalli,   plastmasse,   puitu,
neoontorusid ja muud sellist. Segatehnikaid kasutasid ka Tom Wesselmann ja Jim Dine. Esimene neist pühendus erootilise
temaatika viljelemisele, mis abstraktses kunstis oli täiesti kängu jäänud.  „Ameerika aktide“
sarjad kujutavad tasapinnalisi masinlikult või mannekeenilikult mõjuvaid kaunitare, kas ainult
maalitult või siis koos standardsete, igale ameeriklasele tuttavate tarbeesemetega. Ka Dine ühendas oma teostes üllatuslikesse seostesse reaalseid objekte ja maalitud pindu, aga
veel tuntumaks sai ta kui üks    happening    `ide alustajaid.    Skulptuuri  esindab   popkunstis   George   Segal.  Tema   teosed   täidavad   näitusesaalis   suure
ruumiosa, kus tavalised, reaalsed ja enamasti pisut vanamoelised ning kulunud mööbliesemed
on   ühendatud   tegevuses   inimfiguuridega.  Valkjad   plastikust   või   kipsist   figuurid   pole
traditsioonilise   skulptuuri   kombel   modelleeritud,   vaid     näivad   mulaažidena.   Hääletult
tardunud banaalsus võib mõjuda nukralt, isegi ängistavalt. Kuulsaim,   järjekindlaim   ja   mõjurikkaim  popkunstnik   oli     Andy   Warhol.   Ta   alustas
tarbegraafikuna,   mis   aitas   tal   äärmuseni   arendada     popkunstile   omase   kommertslike   ja
standardsete   valmiskujundite   kasutamise.   Warholi   isiksus   ärritas   avalikkust   kõige   enam.
Trotsides   paljusid   „peenema   seltskonna“   elureegleid,   saavutas   ta   ometi   selle   seltskonna
imetluse. Warholi imagot aitasid kujundada tema avaldused nagu „Tahan olla masin“ või
„Tahan, et kõik mõtleksid ühtemoodi. Arvan, et igaüks võiks olla masin.“ Oma tõdes rõhutas
ta   samuti   masinlikkust,   standardsust,   isikupäratust,   valides   motiiviks   „kõige   kulunuma“
visuaalse   materjali.   Kõik   tema   teosed   kujutavad   ilma   kommentaarita   objekte,   mis   olid
tüdimuseni tuttavad igale ameeriklasele.  Nagu   ka   Inglismaal,   nii   ka   USA-s   tähendas   popkunsti   ilmumine     väljakutset   senisele
kunstielule ja kõigile modernistliku kunsti kriteeriumidele. Modernismi pooldajad olid näiteks
rõhutanud vastandlikkust maalikunsti ja igasuguse massiliselt paljundatud kunsti vahel, mida
nad   pidasid   kitšiks.   Nad   pidasid   väärtuslikuks   ainult   originaalse,   enneolematu   kujundi
loomist. Popkunst aga kasutas valmiskujundeid, tihti pealegi üldtuntud kujundeid. Seetõttu
suhtusid modernistliku kunsti pooldajad popkunsti tõrjuvalt või irooniliselt.  Popkunstnike looming põhines eelkõige kujundivalikul. Nad suutsid näidata, et ülikulunud
motiiv võib ülimalt värskelt ja jõuliselt mõjuda, kui muute tema konteksti.