Looniit 1) Looniidu rohttaimestik on üsna kidur, kuid väga liigirikas. Seal kasvab palju käpalisi ning muid haruldasi õistaimi, samuti samblaid ja samblikke. Looniit on rikas ka haruldaste putukate poolest. Loopealsetel kõige sagedamini esinev puittaim on kadakas, kuid seal leidub ka arukaske, mändi sarapuud, pihlakat, pooppuud, türnpuud, kibuvitsa, põõsasmaranit jt. Hiiumaal esineb ka väga haruldasi hõredaid lookaasikuid, kus kased on kõverad, jändrikud ja pitmetüvelised. Taimed: harilik nõiahammas, kaljupuju, nõmmekannike, harilik kuldkann, murulauk, mägiristik, angerpist, tui-tähtpea, mugultulikas, kassisaba, metsülane, kevadmaran, väike kivirik, harilik kivirik, põld-varsapõlv, kaljukress, madal unilook, arukäpp, hall käpp, harilik
1.2 Tuhkpihlakas Tuhkpihlaka ladinakeelne nimi on Sorbus rupicola. Eestis on see puu võrdlemisi haruldane ning esineb üksnes Saaremaa lääneosas. (Leht 1999: 163) Peamiselt kasvab soojemates kohtades, eriti lõunapoolsetel nõlvadel, hõredates lehtpuu ja lehtpuu- segametsades kuivadel kobedatel õhukestel muldadel. Üldiselt on valgus- kuni poolvarjulembene taim. (Godet 2000: 214) Tuhkpihlakad ei kasva meie tingimustes nii suureks kui näiteks pooppuud. Nende kõrgus jääb kümmekonna meetri juurde. Tuhkpihlaka lehed on täiesti lõhestumata ja ainult serv on ebakorrapäraselt hambuline. Lehtede alumise poole värvus on tuhkpihlakas hõbevalge, mis on talle ka nime andnud. (Reitalu 2000: 05.05.09) Tuhkpihlaka võra on püramiidjas või munajas, koor helepruun või punakaspruun ning sile. Noored võrsed on kaetud valge eemaldatava vilditaolise kihiga, kuid vanemad võrsed on paljad. Õite
mistõttu kahel eelnenud aastal oli maad ta teise ringkirja vaimulikele ja õpetajatele, tabanud ikaldus. milles kutsus kaitsma jugapuud, luuderohtu, 1664 laienes Eesti alale Rootsi metsaseadus, mis pooppuud, alpi võipätakat, siberi võhumõõka, manitses säästvale metsaraiele ja kehtestas kaunist kuldkinga jt. taimi ning hahka ja korra, mille järgi ühe nn. viljakandva puu (tamm, metskitse. Ringkiri lõppes üleskutsega, et iga mets-õunapuu, pöök, pihlakas ja toomingas) kooli lipukirjaks olgu sõnad: "Armastagem raiumise korral tuleb asemele istutada kaks uut. ning kaitskem loodust!"
-1270. aastate paiku. Selles kirjeldatakse paljusid aedu, mis andsid pildi euroopa aiakujunduse ideaalist keskajal. Raamat kirjeldab ühe noormehe unenägu imeilusast aiast, kus teda tabab Amori nool ja ta armub jäägitult ühte roosinuppu. Roosinupp sümboliseerib loomulikult noort tütarlast. Aed ise on nelinurkne, kõrgete müüride taga. Palju eksootilisi puid: granaatõun, kreeka pähkel, mandel, virsik, aga ka tavalisemad viljapuud, isegi pihlakad ja pooppuud. Veel ka metsapuid - tamm, pöök, jalakas, vaher, mänd, aga ka küpress, loorber ja oliivipuu. Siin on loomi - hirvi, oravaid, küülikuid, ja linde. Selgeid allikaid, kus pole ei vetikaid ega konni. Pehme roheline muru. Ja lõputult palju õitsevaid ja lõhnavaid lilli. Aias veedavad mõnusasti aega kaunid noored naised ja mehed. Musitseerivad, laulavad, tantsivad, mängivad. Poeedi kirjeldused pole just väga
annaabi.ee 
