kui nad koos ühte romantilist romaani lugesid, olid mõlemad sellest nii liigutatud ja suudlesid selsamal hetkel. Tunded hakkavad ka Lottes pulbitsema. Lotte oleks tahtnud tegelikult Wertheriga suhteid jätkata ja Albert maha jätta, aga Werther läks minema ja tappis end ära. Ta püüdis Lottet unustada, aga midagi ei aidanud. Werther pani end ilusti riidesse, käskis abilisel tuua Lotte juurest püssi, läks ,,matkama", kirjutas kirja valmis ja lasi endale kuuli silma. Ta lamas poolsurnult terve öö, alles hiljem suri. See on kiriromaan. Goethe tegeles samal ajal ka luuletusega. Eristatakse intiim-, armastusluulet (,,Kohtumine ja hüvastijätt") ja rahvaluule sugemetega luule, antiigist inspireeritud oodid-hümnid. ,,Et ligi jõuda lõpmatule, kõik lõplik enesesse sule" ,,Kui haruldane rikas pärandus: aeg on mu põld, aeg on mu varandus" Saksi valitseja pakub Goethele Weimaris tööd. Goethe nõustub ja hakkab seal tegelema eri valdkondadega: põllumajandus, mäekaevandus
kaugele elama, kasvõi nii ,et nad magavad eraldi tubades ja on endiselt nagu guvernant ja peremees, tähtis, et ta Jane'i ei kaotaks. Jane aga, tundes kiusatust, jääb truuks oma moraalidele ja hiilib Thornfieldist salaja minema. Edasine elu Ta sõidab postitõllaga nii kaugele, kui rahakott lubab. Seejärel eksleb ta paar päeva, olles nälginud ja külmunud ja kerjab süüa. Lõpuks jõuab ta vihmase ilmaga kuhugi maja juurde, kus ta tuppa viiakse. Ta on kaua aega voodis, nälginult ja poolsurnult. Tema päästjaks osutub St John Rivers, kes on küla vaimulik. Majas on ka kaks naist, tema õde, Diana ja Mary ning üks majahoidja. Mary ja Diana on toredad naised, kellega Jane kohe alguses hästi klapib. Nendega on tal palju rääkida ning ta on ka majapidamises abiks. St John leiab Jane'ile töökoha. Seal külas tahetakse avada kool, kuhu Jane'i õpetajaks tahetakse. Jane võtab selle suurima rõõmuga vastu, seal on vähe õpilasi ja ta on kooli juhataja ja ainus õpetaja. Tal on ka
uut piibu imetleb. Algul ei saa eit aru, et vanake kes tarast sisse astub on Ekke mitte teejuhiseid otsiv võõras. Ekke hämmalduseks on Neenu äärmiselt rõõmus ja koos Aadu abiga saunatab, toidab ja riietab Ekke nagu see oleks laulatusele minemas. Neenu oli kahetsenud seda, et pojale ei olnud lihuniku makstud rahast Ekkele midagi andud ega muretsenud kuidas too koju saab ning äkki on ta kaabakate või joodikute punti liidatud ning nüüd lamab kuskil kraavis või kõrtsis pingil poolsurnult tühja kõhuga. Hiljem hakkavad kaks jutustama ja Ekke pajatab kuidas ta oli masse üles küttnud ning kuidas teda oli väidetavalt kättega tahtud koju kanda imetlemisväärse etenduse pärast. Samuti räägib ta eidele kuidas Toomast tillist tõmmati, eit ise pajats kuidas ühel tormisel päeval kaugelt maalt võõras laev vrakkiks oli end sõitnud. Muidu vaene kalamees Toomas oli kaptenit aidanud ja küüti andnud. Samuti oli ta
selsamal hetkel. Tunded hakkavad ka Lottes pulbitsema. Lotte oleks tahtnud tegelikult Wertheriga suhteid jätkata ja Albert maha jätta, aga Werther läks minema ja tappis end ära. Ta püüdis Lottet unustada, aga midagi ei aidanud. Werther pani end ilusti riidesse, käskis abilisel tuua Lotte juurest püss, läks ,,matkama", kirjutas kirja valmis ja lasi endale kuuli silma. Lamas poolsurnult terve öö ja lõpuks alles hiljem suri. Kiriromaan, sest Werther saadab sõbrale kirju. See erineb tavalisest juturaamatust selle poolest, et on isiklikum, siiram. Ainult lõpp, Wertheri enesetapp, ei olnud kirjavormis. See raamat põhjustas pärast ilmumist rohkem enesetappe Saksamaal. Saksi valitseja kutsub Goethe Weimarisse enda õukonda tööle praktilise töö tegijaks. Goethe nõustub ja lähebki ja hakkab seal tegelema väga erinevate valdkondadega
annaabi.ee 
