ainelise toetuse. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Järgneva kahekümne aasta peamiseks saavutuseks oli kutselise teatri arvuline ja geograafiline laienemine. Umbes kümnekonnast teatrist koosnev võrk kattis kogu maa, jõudes ka mõnede vähem kui 5000 elanikuga keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena "Ugala" ja Narva Teater, poolkutselistena "Kannel", "Säde", Kuressaare Teater ja Rakvere Teater. Tallinnas endas, mis perioodi teatrielu kindlalt valitses, tõusis sõnalis-muusikaliseks esinduslavaks "Estonia" Ants Lauteri juhtimisel. Põhijooneks oli teatrite tehnilise varustuse ja ametioskuste pidev paranemine. Kino tulekule vaatamata jätkus vaatajaskonna kasv; lavastuste mängukordade suurenedes võis vähendada teatri mängukava ja näitlejate nimesid ning varuda igale näidendile rohkem proove, mis
aastal kaotas senised tsensuuripiirangud ning andis teatritele siiamaani puudunud riigi- ja omavalitsustepoolse ainelise toetuse. Järgneva kahekümne aasta peamiseks vaieldamatuks saavutuseks oli kutselise teatri arvuline ja geograafiline laienemine, nii et umbes kümnekonnast teatrist koosnev võrk kattis ühtlaselt kogu maa, jõudes ka mõnede vähem kui 5000 elanikuga keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena Viljandi ,,Ugala" (1926) ja Narva Teater (1931), poolkutselistena Võru ,,Kannel" (1927), Valga ,,Säde" (1933), Kuressaare Teater (1935) ja Rakvere Teater (1940). Kuid olulise panuse andsid ka lühikese tähelennu teinud Tallinna ,,Draamateater" (1917-1924) Paul Sepa eestvedamisel ning seejärel püsivamalt kestma jäänud ,,Draamastuudio Teater" (asutatud 1924, hilisema nimega ,,Eesti Draamateater"), kus Leo Kalmet ja Kaarli Aluoja pöörasid erilist tähelepanu algupäranditele, ja Tallinna Töölisteater (asutatud 1926), kus Priit
Kunstide üldine areng kulges institutsioonistumise suunas, kuid vähemalt esialgu püsis sajandi koidikul siginenud eksperimendialdis vaim. Järgneva kahekümne aasta peamiseks vaieldamatuks saavutuseks oli kutselise teatri arvuline ja geograafiline laienemine, nii et umbes kümnekonnast teatrist koosnev võrk kattis ühtlaselt kogu maa, jõudes ka mõnede vähem kui 5000 elanikuga keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena Viljandi "Ugala" (1926) ja Narva Teater (1931), poolkutselistena Võru 4 "Kannel" (1927), Valga "Säde" (1933), Kuressaare Teater (1935) ja Rakvere Teater (1940). Tallinnas endas, mis perioodi teatrielu kindlalt valitses, tõusis sõnalis-muusikaliseks esinduslavaks "Estonia" Ants Lauteri juhtimisel . F.Dostojevski, "Kuritegu ja karistus", Eesti Draamateater, 1921, lavastaja Paul Sepp Kuid olulise panuse andsid ka lühikese tähelennu teinud Tallinna Draamateater (1917-24) Paul Sepa eestvedamisel ning
25. Teatritegevus väljaspool Tallinna 1920.-1930. aastail. Vabariigi alguses alustati nelja eesti teatriga "Vanemuine", "Estonia", "Endla" ning alles mängupaika otsiv Draamateater. Vabariigi lõpuks lõpuks töötas kümme alalist teatrit. Neist kolm asus Tallinnas "Estonia", Draamastuudio Teater/Eesti Draamateater (asutatud 1924) ja Tallinna Töölisteater (1926). Mujal olid lisandunud Vanmuisele ja Endlale lisaks täiskutselistena Viljandi "Ugala" (1926) ja Narva Teater (1931), poolkutselistena Võru "Kannel" (1927), Valga "Säde" (1933) ja Kuressaare Teater (1935). Ka Rakvere teatrimaja püstitati veel iseseisvuse päevil, kuid selle trupp alustas 1940. a. sügisel juba okupatsioonioludes. Meenutagem, et Viljandis, Valgas ja Rakveres oli tollal veidi üle 10 000 elaniku, Võrus ja Kuressaares kõigest 5000 ümber. Üksnes Narva oma rohkem kui 20 000 elanikuga kuulus samasse suurusjärku Pärnuga, mis oli saanud teatri juba kaks aastakümmet varem
annaabi.ee 
