rohtunud rannaala. Kujunenud rannavallid on pool-kaarjad, hoburaua kujulised. Sellistes tingimustes on setete liikumise maa lühike ja setted praktiliselt kulutamata. Näiteks paekivide avamusel kujunevad kandilisest paeklibust vallidega kuhjerannad kliburannad. Ristirände puhul materjali kulutamist ei toimu. Iseloomulik laugetele randadele. Neemedelt lahepärade suunas Lainefront tuleb risti rannale, tekivad poolkaarjad moodustised (tegemist on laugete randadega) Ristiändega tulevad toiteained põhjast. Sadamate loodusesse paigutamise eeldused. Kuhu me neid paneme? Rannikukeskkond, topograafia, omandi küsimsed, majanduslikud põhjused, hüdrometeoroloogia, rannikugeoloogia. Sadamate rannikule paigutamise eeldused: 1. rannageoloogia: rannikutüüp, randlatüüp, rannaprotsesside iseloom 2. rannikukeskkond: kalad, linnud, loomad, taimed, jne ; sadama ja
ja sokliehtise ühtseks tervikuks. Rotundi elustavad kõrged kitsad aknad, mille alaosas on balustrid, ülatsoonis aga väiksemad aknad. Sissepääsu raamivad püloonilaadsed seinaeendid, millel paiknevad sepisvõredega ühendatud urnid. Peakorruse hõlmas amfiteatrina ehitatud auditoorium, mille lagi toetus kaheksale dooria sambale. Seinadel oli kaunistuseks maalingud. Samuti ehitati hoone lähedale luukamber ja surnukuur. Juurdeehitusena lisati kahekorruselised poolkaarjad tiibhooned, mis liituvad orgaaniliselt rotundiga, tõstes esile pidulikuma keskosa.2 Anatoomikumi kasutati kuni 1999. aastani, mil hoone jäi liiga kitsaks ega vastanud enam kaasaja nõuetele. Samal aastal valmis Maarjamõisa väljal biomeedikumi hoonetekompleks. 2005. aastal avati 200-aasta sünnipäeva puhul TÜ ajaloomuuseumis näitus ,,200 aastat vana anatoomikumi". 19. novembril 2011. aastal suleti vana anatoomikum ja
alates Aastal 2014 valmis Vana Anatoomikumi ühes tiivas Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus. Selles toimuvad õpetajakoolituse seminarid ja praktikumid, täiendusõpe ning kohalikud ja rahvusvahelised seminarid. Anatoomikum valmis Johann Wilhelm Krause projekteerituna aastal 1805 Toomemäe lõunanõlvale rootsiaegse Karl Gustavi bastioni asukohale. Algselt klassitsistliku rotundina valminud hoonele ehitati aastatel 18251827 Krause projekti järgi juurde poolkaarjad tiibhooned. Tänapäevase kuju omandas anatoomikum aastail 1856 1860 toimunud viimase suure juurdeehituse valmimise järel arhitekt Karl Rathausi projekteeritud juurdeehitused muutsid hoone põhiplaanilt hobuserauakujuliseks. Nüüdse nime Vana Anatoomikum sai hoone 1888. aastal seoses nn uue anatoomikumi valmimisega. Vanas anatoomikumis on olnud tegevad paljud kuulsad arstid-teadlased. Siin on töötanud 19. sajandi esimese veerandi üks suurimaid anatoome Karl Burdach, kes
äratuntavana säilivad aga hoonete üldtüübid, sellist arhitektuuri on hakatud nimetama aguliklassitsismiks. Sel ajastul välja kujunenud puitelamute tüüpe kasutati ka pärast näidisfassaadidest kinni pidamise kohustuse kaotamist, kuni 19. sajandi lõpuni, seda eriti väiksemates linnades. Hoonetel võivad olla nii kivi- kui plekk-katused, algselt ka laudkatused. Välisviimistluseks on horisontaallaudis, iseloomulikest klassitsistlikest detailidest võib ära märkida poolkaarjad nn. termi aknad, mida sageli kohtab viiluväljadel. Valdavalt on klassitsismiajastu puitkorterelamud ühe- või poolteisekorruselised. Varasemad neist on enamasti rajatud ühele perele ja sageli hiljem mitmeks korteriks jagatud, hilisemad aga juba algusest peale kavandatud korterelamutena, sest linnade arenedes tekkis vajadus väiksemate üürikorterite järele. Üheks kõige levinumaks variandiks on kitsa otsafassaadiga tänava poole pööratud ühekorruselised pikad kitsad hooned (vt
annaabi.ee 
