Versailles' süsteem- kas lüüa saanute karistamine või uus kord? Esimese maailmasõja lõppedes algas julgeolekuotsingute seisukohalt teine etapp, mil selle sõja võitjad tahtsid seda tugevdada kaotajate võimalikult suurema nõrgestamisega, teisest küljest tehti aga ka mitmesuguseid algatusi rahvusvahelise koostöö organiseerimiseks, mis kõik küll jäid poolikuteks või ebaõnnestusid. 1917. aastal varises Venemaa, 1917.-1918. aastal sõlmiti Bresti rahuleping ning 1919. aastal, 28. juunil sõlmiti Versailles' rahuleping. Alustuseks võin öelda, et olen kindlal seisukohal, et Versailles' süsteem oli kindlasti kaotajate karistamine. Maailmasõja kaotajate, täpsemalt peamise kaotaja, Saksamaa paikapanemine algas Compiagné' i vaherahuga. 7. novembril 1918 saabusid Saksamaa esindajad Compiagné' i
Tavaliselt kohtusid huvigruppide esindajad parlamendi vestibüülis saadikutega, et sel teel nende otsuseid mõjutada. Tänapäeval toimuvad sellised kohtumised väga erinevates kohtades, kusjuures korraldajaks ja maksjaks on alati lobistid. Tihti kasutavad mitmesugused organisatsioonid ja huvigrupid kinnimakstud lobiste. Mitmetes riikides on püütud seaduse alusel sundida lobiste registreerima, kuid need meetmed on alati jäänud poolikuteks. 3.3. Kodanikuühendused, riik ja omavalitused Tänapäeva ühiskondades on huvigrupid koondunud väga mitmesugustesse ühendustesse: seltsid, ühendused, ametiliidud jne, mida kõike võib nimetada ka kolmandaks sektoriks Kolmanda sektori tegevus aitab lahendada ka sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme riigis, pakkudes mitmesuguseid teenuseid ja luues töökohti. Kodanikuühiskonna institutsioonide hulka kuuluvad: 1. usuorganisatsioonid; 2. kodanikualgatusele pühendunud organisatsioonid; 3
loodusega kooskõlas. Arvan, et autor tahab öelda, et inimesed ei peaks tahtma olla kellegi teise moodi ning tegema kõike ühteviisi. Ta julgustab olla eriline ja omamoodi. Põhitõena tahabki vast autor öelda, et inimesed peaksid hoidma vanu kombeid ja tavasi, et on tähtis säilitada enda keel ja uskumused. Mina ei oska olulist seisukohta teose suhtes võtta. Raamat tundus kohati väga segane ja raskesti mõistetav. Osad kohad jäidki kuidagi poolikuteks. Mulle ei meeldi väga sellised mütoloogilised raamatud. Samuti oli minu jaoks liiga palju maagilist ja ebausutavat. Ei suutnud ennast selle raamatuga siduda. Keda huvitab, see lugegu. Ise uuesti ei loeks. Getter Viin
Eespool oli juttu, et situatsioon oli eri maades erinev. Nii näiteks võis Leedu ja Läti kunsti kohta väita, et neil jäi see kõik 1960. aastatel tegemata. Läti sõltumatu kunst tekkis alles 1970. aastate alguses, mil tuli hüperrealism ja alternatiivseid aktsioone hakati korraldama 1980. aastate alguses tuntud Riia ,,tunnelinäitustega". Leedus aga ilmusid radikaalsed suunad alles perestroika tulekuga. On selge, et Eestiski jäid need kontaktid lääneliku kunstiga poolikuteks. Kõigepealt täielikult informatsioonibloki tõttu, sest vaevaga Läänest hangitud ajakirjad ja albumid liikusid poolsalaja käest kätte. Rääkimata siis võimalustest õigemini nende puudumisest reisida ja osaleda maailma kunstisündmustel. Kirjeldatud ajast on tuua kaks metafoorilist teost, mis väga hästi iseloomustavad eesti kunstnikke kontakte välismaailmaga. Üks neist oli Leonhard Lapini SOUP' 69 näituse plakat, kus Andy Warholi tuntud Campbelli supipurgist püütakse
annaabi.ee 
