Stalin oli suhteliselt vähemtuntud tegelane, kes juhtis partei administratiivset tööd. Pärast Lenini surma 1924. aastal kujunes parteis kaks gruppi, millest üht juhtis Trotski, teist Stalin. Aastast 1925 ühinesid Trotskiga ka Grigori Zinovjev ja Lev Kamenev. Stalini poolel oli enamik Keskkomiteed, sealhulgas ka suur NEP-i toetaja Nikolai Buhharin jpt. Kujunenud vastasseisus süüdistasid mõlemad pooled teineteist marksismi- leninismi õigelt teelt kõrvalekaldumises. Trotskile ja tema pooldajaile hakati sulgema ligipääsu massimeediavahenditele ning taga kiusama. 1926 heideti Trotski, Kamenev ja Zinovjev Keskkomiteest, 1927 ka parteist välja. Zinovjev ja Kamenev tunnistasid Stalini vaated õigeks ning nad võeti parteisse tagasi, Trotski jäi aga ikka oma seisukohtadele ning ta isoleeriti täielikult. 1929 saadeti Trotski maalt välja ning ta asus lõpuks elama Mehhikosse.Eksiilis jätkas Trotski oma vaadete esitamist kirjasõnas ning tema ümber kogunes suhteliselt palju
"Don Quijotes" kangastub müüdi ja ajaloo, ideaalse ja reaalse, universaalse ja konkreetse, kõrge ja madala, vaimse ja materiaalse, humanismi ja rahvalikkuse, traagilise ja koomilise süntees nii täiuslikult nagu ainult järgnevate aegade üksikuis suurimates teostes. Cervantesel oli mõndagi öelda nii neile, kes järgisid vitaalset ja maalähedast filosoofiat, kui ka intellektuaalsema, vaimsema joone pooldajaile. XX sajandil on cervantesliku sünteesi kujundlikult kokku võtnud hispaania filosoof José Ortega y Gasset: "Cervantes ei ole lakei ega isand, Cervantes on inimene. "Cervantese filosoofia ei nähtu niivõrd tema tegelaste kõnedes - olgugi see tasand mõjukas - kui "Don Quijote" kujundis ja struktuuris tervikuna. "Don Quijote" ei ole pelk idee (filosoofia) ega pelk kujund (kunst). Süntees ja
põhiseaduse alusel ametisse astuva riigivanema Andres Larka juhtimisel. Riigilipu suhtes nägi rahvaplaan ette täiendada Eesti 3-värviline lipp vikerkaare 7-värviliseks ja kuulutada Eesti rahvuslikuks lipuks, märgitud päikese foonil 7-sõnalise pealkirjaga "Teaduse-, vabaduse-, valguse-, õigluse-, ühisraja-, loovtöö- ja rahulipp". See lipp oleks olnud vastuvõetav kõigile: Marxi- kommunismi, sotsialismi, fasismi, rahvusriikluse, Kristuse, isamaaluse ja monarhismi ideede pooldajaile, iga ühele oma värvi järgi, seda enam, et selle lipu all klasside juhid ei saa mainitud ideede maski all asuda rahvast hävitama, tapma ja riisuma, vaid peavad töötama kooskõlas riigi ülesehitamisel, samuti nagu selle lipu 7-päikesevärvi on kooskõlas üksteisega. Praegune (1934) lipp ei ütlevat rahvale midagi, vaid tuletavat meelde õudset orjaaega.[7] Selle harmoonilise lipu all ja hinge ülendava hümnide-hümni helide saatel kogu eesti rahvas ja ta sugu, erinevate klassidega, on
"Don Quijotes" kangastub müüdi ja ajaloo, ideaalse ja reaalse, universaalse ja konkreetse, kõrge ja madala, vaimse ja materiaalse, humanismi ja rahvalikkuse, traagilise ja koomilise süntees nii täiuslikult nagu ainult järgnevate aegade üksikuis suurimates teostes. Cervantesel oli mõndagi öelda nii neile, kes järgisid vitaalset ja maalähedast filosoofiat, kui ka intellektuaalsema, vaimsema joone pooldajaile. XX sajandil on cervantesliku sünteesi kujundlikult kokku võtnud hispaania filosoof José Ortega y Gasset: "Cervantes ei ole lakei ega isand, Cervantes on inimene. "Cervantese filosoofia ei nähtu niivõrd tema tegelaste kõnedes - olgugi see tasand mõjukas - kui "Don Quijote" kujundis ja struktuuris tervikuna. "Don Quijote" ei ole pelk idee (filosoofia) ega pelk kujund (kunst). Süntees ja tunnetuslik ühtsus, milleni lõpuks jõuab Cervantes, ei ole lihtsalt looduse poolt
annaabi.ee 
