Barclay jäi ühe väeosa kindraliks. Barclay juhtis sõjaväe paremat rünnakutiiba Borodino lahingus 7. septembril 1812. aastal koos suure vaprusega ja ta andis Filis nõu Kutuzovile kuidas vaenlane Moskvast minema saada. Tema haigus andis sellel ajal tunda ja ta oli sunnitud varsti sõjaväest lahkuma. Pärast Napoleoni välja ajamist Venemaalt, Barclay edukas taktika tegi temast romantilise kangelase. Teda hukka mõistnud tegelased vabandasid ja sõjakohus mõistis ta õigeks. Tema polulaarsus kasvas ja ta au taastus. Välis sõjakäigud: Baeclay oli uuesti sõjaväkke võetud ja ta osales Saksamaal sõjakäigus. Peale Kutuzovi surma sai ta Vene Impeeriumi vägede ülemjuhatajaks Bautzeni lahingus 21. mail 1813.aastal. Veel teenis ta Dresdenis (26 - 27 August 1813), Kulmis (29 - 30 August 1813) ja Leipzigis (16 - 19 October 1813). Oma edukate lahingute võitude eest andis tsaar Barclayle krahvi tiitli. Barclay võttis osa 1814
Pereema võis nüüd loobuda viimase piirini viidud kombekusest ning hakata end viimaks veidi vabalt tundma. Seda võib juba näha üheks sammuks naise rolli või sümboli muutumisest perekonnas. Näiteks loobusid nad korsetist, mis ahistas ja surus naisi alla. "Kadunud põlvkonna" meeste naised olid iseseisvad ning muutunud võrdseks meestega. 20. sajandi alguses tõusis spordi populaarsus plahvatuslikult. Olid toimunud esimesed nüüdisaegsed olümpiamängudki ning kasvas jalgpalli polulaarsus. Üks 20 sajandi moodne mees võinuks igal juhul jalgpalliga tegeleda ning kuidas lõpetas ta siis "kaotanute põlvkonnas"? Kui loeme sportliku mehe moekaks meheks ning moeka mehe härrasmehelikuks, riske trotsivaks, kaotusi hästi vastuvõtvaks ning jõudu võitjast lugu pidavaks siis jõuamegi otsapidi kaotanute põlvkonda, mille esindajateks olid üllad ning vaprad mehed, kes ei peljanud sõtta astumist. 20. sajandi alguse moodsa inimese ning "kaotanud põlvkonna" vahel on vaid
koos sellega vähenes huvi uute selleteemaliste näitemängude vastu. See ei tähendanud kreeklaste teatriarmastuselõppu. Igas suuremas kreeka linnas, olgu Kreekas või idamaadel, oli endiselt teater ja jätkus ka näidendite kirjutamine ning ettekandmine. Kuid varasematega võrreldavaid tragöödiakirjanikke enam esile ei kerkinud. Selle asemel lavastati sageli vanade klassikute teoseid. Komöödiate puhul oli uusloomingu polulaarsus suurem. Hellenistlikud komöödiad polnud aga enam poliitilised, nagu klassikalisel perioodil, vaid puudutasid nüüd armastust, perekonnaelu ja olustikulisi teemasid. Hellenistliku luule tähtsaim keskus oli Aleksandria. Seetõttu tuntakse hellenistlikku poeesiat peamiselt Aleksandria luule nime all. Toonased poeedid olid olid enamasti väga erudeeritud, tundsid detailideni kogu varasemat kreeka kirjandust ja mütoloogiat, sealhulgas ka kõige vähemtuntud müüte
koos sellega vähenes huvi uute selleteemaliste näitemängude vastu. See ei tähendanud kreeklaste teatriarmastuselõppu. Igas suuremas kreeka linnas, olgu Kreekas või idamaadel, oli endiselt teater ja jätkus ka näidendite kirjutamine ning ettekandmine. Kuid varasematega võrreldavaid tragöödiakirjanikke enam esile ei kerkinud. Selle asemel lavastati sageli vanade klassikute teoseid. Komöödiate puhul oli uusloomingu polulaarsus suurem. Hellenistlikud komöödiad polnud aga enam poliitilised, nagu klassikalisel perioodil, vaid puudutasid nüüd armastust, perekonnaelu ja olustikulisi teemasid. Hellenistliku luule tähtsaim keskus oli Aleksandria. Seetõttu tuntakse hellenistlikku poeesiat peamiselt Aleksandria luule nime all. Toonased poeedid olid olid enamasti väga erudeeritud, tundsid detailideni kogu varasemat kreeka kirjandust ja mütoloogiat, sealhulgas ka kõige vähemtuntud müüte
annaabi.ee 
