1791. aastal määrati Michael Andreas Barclay de Tolly pataljoniülemaks vastmoodustatud Peterburgi grenaderipolku. 1794. autasustati teda Georgi ordeni 4. järguga vapruse eest lahingutegevuses Vilno all. Sama aasta novembris ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati detsembris Eestimaa jäägrikorpuse 1. pataljoni ülemaks. 1797. aastal nimetati ta 4. jäägripolgu komandöriks ja ülendati järgmisel aastal polkovnikuks. 1799. aasta jaanuaris nimetati ta 3. jäägripolgu chefiks ning ülendati märtsis kindralmajoriks. Barclay de Tolly võttis osa Napoleoni-vastasest Neljanda koalitsiooni sõjast, osaledes muuhulgas Pultuski (26. detsember 1806) ja Eylau lahingus (7. veebruar 1807). Pultuski lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi ordeni 3. järguga. Eylau lahingus sai ta kuulihaava paremasse kätte küünarnukist kõrgemal, millega kaasnes luu lõhenemine
Vene-Jaapani sõjast. Seejärel teenis kuni 1909. aasta sügiseni Riia õppepataljonis ning 24.juulini 1914 113. jalaväepolgus õppekomando ülemana ja rooduülemana. Esimeses maailmasõjas osales A. Tõnisson algul pataljoniülemana ja siis polguülema abina. Lahinguväljal ülesnäidatud vahvuse ja osutatud teenete eest autasustati teda 6 aumärgi ja mõõkadega, teiste hulgas 4. järgu Püha Vladimiri ordeniga koos mõõkade ja lindiga. 1916 ülendati Tõnisson polkovnikuks. Venemaal 1856. aastast kehtetestatud isikliku aadliõiguse saamise statuudi kohaselt tähendas see pärilikku aadlistaatust – seega olid ka Aleksander Tõnissoni järeltulijad aadlikud. Teenistuskäik Eesti rahvuslikes väeosades ja Eesti Vabariigi sõjaväes - 9. mai 1917. aasta kevadel sai A. Tõnisson 1. Eesti polgu ülemaks. Sama aasta 6. detsembril nimetati ta 1. Eesti Diviisi brigaadiülemaks. Võttis 1. Eesti polgu ülemana osa
Too teenistuskoht võimaldas Mannerheimil pääsu kõrgseltskonda kuni tsaariõukonnani välja. Peterburis abiellus ta Anastasia Nikolajevna Arapovaga. 1893. aastal oli tal Nikolai II kroonimisel tähtis roll. Sügisel 1905 sõitis Mannerheim vabatahtlikult Kaug-Itta sõtta Jaapani vastu. 1904. Aastal viidi ta üle 52. Nezini ratsaväerügementi ja ta sai alampolkovnikuks. 19041905 osales ta Vene-Jaapani sõjas, kus Mukdeni lahingus osutatud vapruse eest sai polkovnikuks. Aastail 19061908 teostas legendaarse ratsaretke Kesk-Aasias. Tegemist oli Vene peastaabi ülesandel korraldatud luureretkega peamiselt Hiina valdustesse. Mannerheim sõitis koos kaaslastega läbi 14 000 kilomeetrit ning tõi lisaks sõjalis-poliitilistele andmetele kaasa hulga teaduslikku huvi pakkuvaid materjale. 19091914 teenis Mannerheim rügemendiülemana Poolas. Maailmasõja puhkedes osales ta lahingutes esialgu brigaadi- ja alates 1915. aasta kevadest diviisiülemana. Ta paistis
ametikohale 5. jaanuarist. Oli sel ametipostil 19. veebruarini 1918, mil pidi Eestis võimul olnud enamlaste nõudel tagasi astuma. Kuna algas sakslase rünnak Mandri-Eestile ja oli teada, et sakslased arreteerivad endisi Vene armee luureohvitsere, sõitis Laidoner 23. veebruaril(just üks päev enne Eesti vabariigi väljakuulutamist Tallinnas) siit rongiga Petrogradi. Sama aasta 4.aprillil ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine valitus Laidoneri polkovnikuks. Järgnenud aegadel olevat Laidoner olnud Eesti valitsuse volinik eesti sõjaväelaste organiseerumisel Venemaal; ta kohtus ja pidas läbirääkimisi ka punaeestlaste Viktor Kingissepa ning Hans Pöögelmanniga balti aadli ja saksa okupatsioonivõimudega võitlemise asjus. Tagasi kodumaale tuli ta alles siis kui Vabadussõda juba käis. Ta jõudis üle Soome tallinna 8. detsembril 1918, kui punavägi hoogslt meie pealinna poole liikus. Oli
annaabi.ee 
