Eestist. Sakslased ja eestlased vallutasid Tallinna 28. augustil ning 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves. Wehrmachti - Kolmanda Riigi relvajõudude koosseisus olid eestlased idapataljonides ja politseipataljonides. 28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati sinna algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist. Esimese pataljonina formeeriti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva". See viidi 5. SS- Soomusdiviis "Wikingi" koosseisu. Pataljon võitles Izjumi lahingus ning hiljem Tserkassõ kotis. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk-järgult üle sundmobilisatsioonidele.Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist kätte maksta Nõukogude
Saksa armeed Eestis toetasid metsavennad, kes olid varjunud 14 juuni küüditamise eest. Metsavendade salkkonnad saadeti laiali, kui Eesti oli vabastatud Punaarmeest. 28 augustil 1942 teatas Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgem juhtkond on andnud loa moodustada Eesti Leegion. Leegion pidi tulema rügemendi suurune ja koosnema kolmest pataljonist,raskegranaadiheitja ja tankitõrjekompaniist. Esialgu võeti mehi ida- ja politseipataljonidest. Kui olukord rindel hakkas halvenema värvati vabatahtlikke Eesti SS-Leegionisse. Sinna soovisid minna vabathtlikult väga vähesed. Kuna sinna ei tahetud minna vabatahtlikult asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega kuhu pidid minema 1919-1925 aastal sündinud noormehed. Saksa sõjaväes käis läbi üle 70 000 eesti mehe neist umbes 20 000 vabatahtlikku ja 50 000 mobiliseeritut. Langes kokku üle 20 000 mehe, 1944. aastal langes ainuüksi 10 000 12 000 meest. 1944
vähemalt esialgu, anda Eestile iseseisvust. Jätkusõda v Tõeliselt massiliseks muutus liikumine aga 1943ndal aastal, mil Soome vajas eriti abi oma võitluses pealetungiva Nõukogude Liiduga. v Üha vähem nähti mõtet võidelda saksa mundris ja üha rohkem nähti vajadust teha seda Soome mundris Karjala Kannasel. v Soome Jätkusõtta siirdus ka küllaltki palju juba kogemusega võitlejaid eesti Ida ja Politseipataljonidest, kes enam ei soovinud võidelda vaenulikel Samaaria lagendikel ja Volhovi soodes ning eelistasid oma aastase sõdurilepingu lõppedes aidata hoopiski meie hõimuvendi. Jätkusõda: soomepoiste tegevus v Eesti vabatahtlikest moodustati 1941aasta algupoolel luuresalk ERNA, mis sai eriväljaõppe ja saadeti juulis 1941 Eestisse, Punaarmee tagalasse. v 1942aasta algul koondati 23 eestlast Soome kaugluuresse. Mehi õpetati
pikemat väljaõpet. Leegionile pani aluse eestlaste tahe võidelda kodumaa eest kindlas hästirelvastatud tugeva löögivõimega üksuses, mitte enam eraldi pataljonidena nagu idapataljonid. Relvastuse pidime saama Saksa armeelt. Eesmärgiks oli võitlus Punaarmee vastu kodumaa kaitsmise nimel Saksa armeelt saadud relvadega. Vabariigi taastamisel pidi Eesti leegionist saama uuesti loodava Eesti Kaitseväe alus. Algas Eesti Leegioni formeerimine. Mehi värvati algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi tulema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist, igas neli kompaniid, ja raskegranaadiheitja- ja tankitõrjekompaniist. Leegioni asujate esimene koondamine toimus Pihkvas. Leegioni väljaõpe toimus Poolas Krakowi lähedal asuvas Debica väljaõppelaagris. Esimesteks olid Idarindelt saabunud vabatahtlikud ning väljaõpetamata noored Eestist. Eesti Leegion pidi tulema vabatahtlik. Esimesena saabusid kohale 13. oktoobril 113 idapataljoni meest
annaabi.ee 
