Hiljem, filosoofilises käsitluses seostati need “parimused” inimese loomupäraste eeldustega. Arete sai siin tähenduse – inimese loomupäraste eelduste parimal viisil väljakujundamine tema kiiduväärseteks isiksuseomadusteks ja käitumisviisideks. Nii on Aristotelese keskse eetikateose “Nikomachose eetika” eestikeelses tõlkes arete vasteks – loomutäius. Protagoras tõotab seega arendada õpilases loomutäiusi, sealhulgas ja iseäranis ka poliitilist loomutäiust, politike arete`t. Viimane sisaldab endas politike techne`et. Techne tähendab teadmist, tänu millele osatakse midagi valmistada või esile tuua. Politike arete on järelikult selline voorus, tänu millele inimene on avalikes asjades oskuslik ja saavutusvõimeline. Sokrates väidab vastuseks Protagorasele, et tema arvates pole politeke arete ja politike techne õpetatavad. Põhjendab ta oma vastuväidet näidetega ühiskondlikust praktikast:
Politoloogia ja poliitika Poliitika (kr politike linna- või riigijuhtimiskunst < polis riik) tähendas algselt tegelemist linnriigi (polise) avalike asjadega ehk kodanike ühiste probleemidega. Selle eesmärk jõuda kõiki kodanikke rahuldava elukoralduseni üldise hüveni. Üldine hüve kreeka arusaamade kohaselt on võimalus elada Jumalatele meelepärast (vooruslikku) elu. Ethos... Epsiloniga ( ) tähistas ,,kommet", ,,uudsust" polises kehtivaid käitumisnorme, ,,moraalikoodeksit" Eetaga ( ) : eetika kitsamas mõistes inimese iseloom. Selline inimene ei järginud ainult käitumisreegleid, vaid püüdis teha head. Antiikeetika keskne idee: tõeline, õnnelik, õnnestunud (kordaläinud) elu. Antiikmõtlejad arvasid, et tunnetus on võimalik meelelise kogemuse kaudu. Aristoteles (,,Nikomachose eetika") Eetika avaldub inimeste käitumises, mis omakorda on seotud koduse majapidamise (oikos maja, kodu) ja poliitikaga. Eetika, ökonoomika ja poliitika m...
ülesehituses ning esindatuses võimu teostamisel. P. 1. POLIITILINE ÜLESEHITUS (OSALEMINE POLIITILISES PROTSESSIS) Poliitilise ülesehituse all tuleb mõista kõige erinevamate huvigruppide huvide realiseerimist ühiskonna poliitilise süsteemi ja riigi süsteemi institutsioonide kaudu, poliitika kujundamises osalemist ja selle viise ning vorme. Poliitika mõiste tuleneb kreekakeelsest algupärandist: politike - linna- resp linnriigi (polis) juhtimise kunst; veel ka:- riigiasjad. Kõige lihtsustatumalt on poliitika määratletav kellegi poolt oma eesmärkide saavutamisena (realiseerimisena) avaliku võimu kaudu. Poliitikaga tegelemist võib määratleda valikute tegemisena alternatiivsete tegutsemisvõimaluste hulgast üldistes või grupihuvides. Alternatiivid tulenevad nii erinevatest (grupi)huvidest kui ka objektiivselt ühiskonnas lahendamist vajavatest probleemidest
Viimase eesmärgi on tegevuse efektiivsemaks/paremaks muutmine. Arukus (phronesis) on selle juurde kuuluv. Praktiline teadus peab kujundama tavaliste poliitiliste inimeste käitumist. · Praktiline või poliitiline teadus omab kolme laia haru: eetika või iseloomu teadus; majandus või perekonna juhtimise teadus, poliitilise kogukonna valitsemise teadus. 1.7. Inimese hüve on õnn. Nii nagu on õnn kõige viimasem eesmärk, nii on poliitiline ekspertiis, poliitikateadus (politike) samuti kõrgeim teadus. Sest see üldse otsustab, milliseid teadusi on millistes linnades vaja. Hüve on ,,see, mille tõttu muid asju tehakse. Eks olu ju igal tegevusalal ja kavatsusel eesmärk: arstiteaduses tervis, sõjakunstis võit, ... mille nimel kõik just teevadki ka muid asju. ... See, mis on kõigist neist ülim, on lõplik. ... Kõige rohkem lõplikuks nimetame seda, mida järgime ta enda pärast, mitte vahendina muu jaoks. ... Tundub, et õnn ongi kõige rohkem selline