Sellist metafoorset, mütoloogilistest vihjetest tulvil luulestiili hakati nimetama kultismiks ja tema enda järgi gongorismiks. Eriti kuulsad on tema poeemid, tuntuim neist ,,Üksindused", mille ta kirjutas silva vormis. Poeemi süzeeks on tundmatule rannale paisatud noor merehädaline, sellest olulisemaks saab aga Andaluusia looduse kirjeldamine. Igapäevane ja ,,madal" põimub tihedalt mütoloogiliste vihjetega. Gongora eesmärgiks näib olevat metafooride kaudu igavikustada ja poetiseerida kaduvaid hetki nii looduse ilus kui igapäevases, n-ö tavalises inimelus. Kogu poeem on kirjutatud eleegilis-lüürilises laadis. Gongora stiili võõristati kaua, kuni see sai eeskujuks luule ,,1927. aasta põlvkonnale", eesotsas Garcia Lorcaga. 17. saj luules olid lähedased veel manerism (renes ja baroki vaheline stiil), marinism (itaalia luuletaja Marino järgi, tundeline ja sensuaalne stiil) ja pretsioosne kirjandus (aristokraatlik salongikirjandus 17.saj alg Pr-l); neid kõiki
Luuletuses ,,Viiul ja veidike närvilist" tunnistab poeet viiulile, oma ,,puust pruudile", et nad on sarnased. Noor Majakovski jättis agressiivse mulje, seetõttu võis jääda märkamata tema õrnus ja kaastunne nende vastu, kellega ta tundis hingesugulust ja kelle kannatusi mõistis. Majakovski sõnakasutus on sama jahmatav, ülbe ja julge nagu ta luuletaja-minagi. B. Pasternak on öelnud, et ,,Majakovski püüab metafoore peoga nagu kärbseid". Ta oskab poetiseerida seda, mida teised ei märkagi, ja kasutab hoopis erilisi, sageli ka omaloodud sõnu. Majakovski ütleb selgelt välja, et ta luuletab prostituutidele, kes kannavad teda nagu pühakut kätel. See on enda teadlik võõrandumine ,,kotletist rasvase suuda õgarditest", kelle maailmapilt on ,,kitsas nagu austril" ja kellele ei olegi määratud mõista kunsti. Kompromissid on välistatud mõlemalt poolt. Majakovski luules on kõik erakordselt suur: luuletajal pole raske sammuda läbi ookeani,
Tema üksindus on ainulaadne oma mastaapsuse tõttu see pole hala ega poos, vaid üksiku looma luust ja ja lihast läbilõikav ulg, mis ei jäta kedagi puutumata. Noor Majakovski jättis agressiivse mulje, seetõttu võis jääda märkamata tema õrnus ja kaastunne nende vastu, kellega ta tundis hingesugulust ja kelle kannatusi mõistis. Tema sõnakasutus on sama jahmatav, ülbe ja julge nagu ta luuletaja- minagi. Ta oskab poetiseerida seda, mida teised ei märkagi, ja kasutab hoopis erilisi, sageli ka omaloodud sõnu. Piem luuletab ta prostituutidele, kes kannavad teda nagu pühakut kätel. Tema luules on kõik erakordselt suur: luuletajal pole raske sammuda läbi ookeani, panna Päike endale monokliks, temaga mõnusalt suvilas teed juua ning maailma asju arutada. Jumalaga on Majakovskil erilised suhted: ta ei tunne tema ees tavapärast aukartust, pigem arvab luuletaja, et tal on õigus jumalale nõudmisi esitada
Paratamatult irooniline varjund, eriline mõttetihe keskkond. Armastajad – sirkli kaks haru. Suur osa varajast luulet varjamatult satiiriline. Gongora: Eelistas maisest kärast eemale tõmbunud elu. Luule sai kuulsaks oma kujundirikkuse ja keerulise, hämara väljenduse poolest. Tema algatatud metafoorset, mütoloogilistest vihjetest tulvil luulestiili hakati nimetama kultismiks. Peen viimistlus. Taotluseks näib olevat metafooride kaudu igavikustada ja poetiseerida kaduvaid hetki nii looduse ilus kui ka tavalises igapäevaelus. Gongora, Quevedo eluajal sõnasõjas, erinesid nii maailmavaatelt kui ka loomemeetodilt. Quevedo: kritiseeris Gongora luule udusust, sai varakult kuulsaks satiirikuna. Fantastiliste + grotesksete kujunditega proosasatiirid, kelmiromaan tegid kuulsaks, kuid oli ka oma ajastu suur luuletaja. Kirglik kaasaelamine kaasaja sündmustele, sügav mure kodumaa allakäigu pärast. Võiks nimetada ka moodsama terminiga eksistentsialistiks:
annaabi.ee 
