panna aluse terve karja järelkasvule. Poegima minnakse karjast eraldi. Kesikud ehk noored metssead jäävad selleks ajaks omapead. Umbes kahe nädala pärast saadakse jälle perega kokku. Taaskohtumisrõõm on suur. Poeginud emised tutvustavad kiledate põrsaruiete saatel karjale uusi nägusid. Siin saad pesaga lähemalt tutvuda ja soovi korral ka sisse ronida. Kui näed metsas sea poegimispesa, siis lahku kiirelt ja vaikselt, sest inimese kohalviibimine häirib pesaelu ja emis on poegimisajal valmis ohuallikat ründama. Pisipere (kangast pesa juurde tuleb piirde taha ,,päris pesa" kus on ka põrsas sees) Esimese nädala jooksul põrsad oma kärssa pesast välja ei pista. Kuid juba kahe nädala möödudes kõnnivad pisikesed omal jalal. Põrsad on esimestel elukuudel triibulised. Ohtu märgates jääb pisipere liikumatuks ja nii on röövloomal raske neid ümbritsevast loodusest eristada. Eesti metsikus looduses ohustab metssiga
Kala püüti ilmselt hooajaliselt, igale liigile vastaval parimal püügiajal. Kasutati nii õngi kui ahinguid, kuid peamiselt igasugu kalatõkkeid, võrke ja mõrdu. Õngekonksud ja ahingud valmistati luust. Võrgud punuti näiteks niinenöörist ning käbad ja raskused valmistati vastavalt männikoorest ning kivist. Spetsialiseerunud hülgepüük kujunes välja mesoliitikumi lõpupoole. Hülgeid püüti kõige rohkem poegimisajal jää pealt, kus nad olid üsna kerge saak. Püüdmiseks kasutati muu hulgas harpuune, mis kujutasid endast puuvarre külge nahkrihmaga seotud kiskudega luuteri. Saagi tabamisel jäi harpuuniots hülgesse kinni ning kui see põgenes, eraldus ots varrest, ent jäi rihmapidi varrega seotuks. Niiviisi sai hüljest jälitada ja ta ära väsitada, et ta sobivasse kohta vedada ja seal tappa [6.]. Matuste kohta mis kuuluksid kindlasti Kunda kultuuri ajastusse Eestis puuduvad, kuid Põhaj-
ja laialipuistatud hahasuled. Üksainuke rebane oli lindude pesitsemise sel aastal Salava saarel nurja ajanud.[3] 5 Paljunemine Emasloom indleb kord aastas ja jooksuaeg vältab 16 päeva. Ovulatsioon on spontaanne ega nõua kopulatsiooni. Innaaeg ja poegimise täpne aeg varieeruvad areaali piires: lõunas detsember-jaanuar, keskpiirkondades jaanuar-veebruar, põhjas veebruar-aprill (Eestis enamasti aprill). Poegimisajal isased võitlevad. Isasloomadel on sigivustsükkel. Emased võivad paarituda mitme isasega, kuid partnerlus tekib ainult ühe isasega. Kopulatsioon kestab tavaliselt 1520 minutit. Viljastatud munaraku kinnitumine toimub 1014 päeva pärast edukat paaritumist. Eestis eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid. Kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures, toites neid piimaga ja hoides nad soojad ja puhtad
mitmetest ainetest. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape, lubi, parkaine), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem. Metskitsele meeldivad elupaigana puisniidud, metsaservad, soostunud alade, heinamaade ja põldudega vahelduvad väiksemad sega- ja okaspuumetsad, kus leidub tihedat alusmetsa ja järelkasvu. Väldib suure metsamassiive. Metskitsed liiguvad tavaliselt 4-6-pealistes salkades, välja arvatud jooksu- ja poegimisajal. Metskits toitub rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Suvel toitub rohttaimedest, kevadel ja sügisel käib põldudel orast söömas. Sügisel sööb ka metsamarju, seeni, samblaid ja samblikke. Talvel toitub lehtpuude võrsetest, koorest ja pungadest. Eriti meeldivad talle paju, haab, vaarikas, pihlakas jt. Kuusekultuurides teeb suurt kahju süües noorte kuuskede ladvakasvusid.
annaabi.ee 
