oluliseks murranguid nii ühiskondlikus elus kui ka poeedi isiklikus saatuses. Samuti toonitas ta, et luuleraamatuni ulatus Skandinaavia, vene, saksa ja prantsuse intensiivselt impressionistliku ja sümbolistliku luule sisendusi. Ta huvitus sel ajal V. Ivanovist, St. Georgest ja B. Gripenbergist. "Tuulemaas" on märgatud lähisjooni Otto Mannise ja Sologubiga. Keerukad poliitilised ja esteetilised otsingud, hinnangud ja ümberhinnangud, elus ja poeedis endas toimuvad murrangud muutsid luuleraamatu ilmumise aja pingerikkaks protsessiks. 1906. aastal lootis Suits uue värsikogu avaldada võrdlemisi kiiresti, kuid see õnnestus tal alles 1913. a. kevadtalvel. Suits avas armastuslüürika uusi aspekte, püüdes tabada alles tekkivaid või hääbuvaid, ka ekslikke, üksteisest mööda käivaid emotsioone. Luuletus kogu "Tuulemaa" sisaldab ka meile hästi tuntud luuletust "Kerkokell".
Kunstiloomingu ülesandeks ei tohi olla kassikuld, mis lühiajaliselt petab vilumatuid silmi, vaid täiusliku ning tõelise ilu loomine, mis kehastab kunstniku kauaaegseid mõtteid. Alles siis muutub kunstniku teos sajandite omandiks, järeltulijate imetlusobjektiks. Komejant vaidleb poeedi arvamusele vastu: „Päh! Tulev põlv! See vana, tuttav jama!“ ja „Kui minagi nüüd mõtleks sedasama, kust olev põlv saaks nalja siis?“ Komejandi vihje on selge: kunst, „poeedis kätkev inimsoo võimsus“, see oskus „üksikut osavasti üldistada“, ei tohi mööduda kaasaegseist. Viimaste poole, nende südamele ja mõistusele kõneleb looming ja nende kaudu siis ka järglastele, et sajandeid elada. 2. „Proloog taevas“ on võti kõige järgneva mõistmiseks. Milline on Issanda ja Mefistofelese suhtumine inimesesse ja Faustisse? Teises sissejuhatuses („Proloog taevas“) seisab meie ees jumal, peainglid ja Mefistofeles.
Käsi peseb kätt- mina austan jumalat ja tema annab mulle midagi vastu. Jumalad eeladis, et neile viiakse läbi rituaale, annetuste toomine ehk loomohverdused. Kr eeka religioon oli vähe formaliseerutid, st reegelid ei olnud nii palju, pigem oli suundumused. Ortodokse mütloloogia puudus. Kreeklased uskusid, et jumalaid ei kottinud, milliseid lugusid neist räägiti. Igas kohas olid omaette lood, ei süstematiseeritud ega ühtlustatud. Poeedid vb natuke ühtlustasid. Poeedis tõlgendasid, mõtleid välja, tsenseeeritakse ja sp ei võetud neid müüte tõepähe. Kreeklased olid religioossed, aga nad ei uskunud tingimata müüte. Vahel nad ei uskunud müüte sp et olidki liiga jumalakartlikud. Jumalad 12 olümialast + muud jumalad + daimon(muud vahvad tegelased, nt loodusvaimud, nümfid, kangelased) Ei ole võimalik vahet teha kreeka jumala ja mittekreeka jumala vahel. Pole olemas õigeid ja valesid jumalaid, vaid meie ja nende jumalad. Jumalate ühtesulamine.
Oletame, et poeedi loomus koosneks kümnest osast, siis oleks kindel, et mõni keemik teda analüüsides ja farmakopoliseerides, nagu ütleb Rabelais, leiaks sealt ühe osa omakasu ja üheksa osa enesearmastust. Ent sel momendil, kui uks kardinalile avati, olid Gringoire'il need üheksa enesearmastuse osa rahva imetluse hinguse mõjul nõnda kohutavalt paisunud ja tursunud, et hoopis ära lämbus see pisike omakasu-molekul, mida äsja leidsime igas poeedis ja mis muide on väga väärtuslik osa, sest see on see reaalsuse ja inimliku loomuse ballast, ilma milleta poeetide jalad maapinda ei puudutaks. Gringoire tahtis tunda, näha, kombata, kuidas need otsatud tiraadid, mis iga hetk kõigist ta pulmaluule osadest esile uhkasid, kogu seda rahvamassi (tõtt öelda logelejaid, aga mis sellest!) jahmatama ja tarretama panid ning lämmatasid. Pean ütlema, et ta ka ise üldist õnd-sustunnet jagas, mitte nii kui La Fontaine*,
annaabi.ee 
