ravi alguspäevadel. Psühhosotsiaalne seisund Pikaajaline kroonilise haiguse süvenemine võib tekitada surmahirmu. Patsient võib olla sõltuv igapäevasest abist, elumiljöö võib olla piiratud pikka aega kestnud hingamisraskuste tõttu. Õhkpatsiendi põetus Spontaansest ehk iseeneslikust pneumotooraksist kõneldakse siis, kui kopsukelme sisekesta tekib auk, mille kaudu välisõhk pääseb pleuraõõnde. Kuna pleuraõõnes on negatiivne rõhk, langeb kops kokku. Ventiilpingeline pneumotooraksi korral pääseb õhk sissehingamise ajal pleuraõõnde ja ventiilmehhanism takistab õhu väljumist. Seisund võib kiiresti muutuda eluohtlikuks, kui kops langeb kokku ja keskseinand liigub rõhu mõjul tervele poolele. Hingamine ja vereringe Jälgimine Hingamine on raskendatud ja võib esineda köhaärritus. Ventiilpingelise pneumotooraksi korral on patsient lisaks eelmistele tsüanootiline, pulsisagedus tõuseb, RR langeb ja kaelaveenid on pingul. Uuringud
04 ja 06.05 1x päevas (vastavalt 9:00 ja 12:00) p/o. Toimeaine midasolaan. Kasutatakse kirurgilise protseduuri eelseks rahustamiseks. 16 5. DIAGNOSTILISED PROTSEDUURID Röntgenograafia: (19.04): Paremal II-III roidevahemikus lateraalsel 1.4 cm varjustus. (23.04): Esineb pneumotooraks kihipaksusega kuni 4,0 cm. Paremal rindkere pehmetes kudedes on õhku. (24.04): Võrreldes 23.04.15 ülesvõttega on pneumotooraksi maht paremal vähenenud (26.04): Võrreldes 24.04.15 ülesvõttega on paremal pleuraõõnes õhku vähem, 1,5 cm. Mõlemal pool kaelal pehmetes kudedes ja rindkereseinas on õhku rohkem. Pleuradreen on vasakul endises asendis. (28.04): Pneumotooraks paremal vähenes. (30.04): Pneumotooraks paremal suurenes. (04.05): Õhkrind paremal alles, võrreldes 30.04.15 ülesvõttega mahult vähenenud. (07
· Korda aspireerimist kuni sekreet on eemaldatud · Aspireeri ka suu ja vaba ninakäik (Weilitz 1991, Smith-Temple jt 1998, MacDonald 2002 ) Aspireerides last peab õde jälgima trahheast aspireeritava sekreedi hulka, värvust (punakas, rohekas, valge) ja iseloomu (vahutav, sitke, mädane). Vahutav punakas sekreet, naha tsüanoos, rindkere esilevõlvus ja selle liikuvuse piiratus võivad viidata lapse üldseisundi halvenemisele ning pneumotooraksi tekkele. (Wallace 1998). Intubeeritud lapse eest hoolitsev õde peab teadma, et lastel võib tekkida hapnikravist tüsistusi, milledest sagedasemateks on bronhe ahendav ning kopse kahjustav haigus ehk bronhopulmonaalne düsplaasia (BPD) (Tunell 1998). Intubeeritud last hooldades (näit. aspireerides, intubatsioonitoru sidudes) peab õde jälgima, et intubatsioonitoru oleks õigel sügavusel
Peale selle kuuluvad erakorralise ravi juurde vajadusel veel aminofülliini ja vasopressorite (dopamiin, noradrenaliin) manustamine. 255 Astmast või KOK-ist tingitud hingamishäireid ravitakse 2–3 annuse inhalatiivselt manustatava beeta-adrenomimeetikumiga (salbutamool), glükokordikosteroidiga (60–80mg predisolooni), seejärel võib nende patsientide puhul, kellel ei ole tahhükardiat, kaaluda 3–5 mg/kg aminofülliini andmist. Kui düspnoe on tekkinud pneumotooraksi tagajärjel, siis on oht, et kunstliku hingamise tegemisel tekib pingeline õhkrind, mis tuleb vabastada pleurapunktsiooni abil. Psühhogeenset hüperventilatsioonisüsteemi võib kahtlustada muidugi alles siis, kui muud hingamist häirivad meditsiinilised põhjused on välistatud. NB! Patsiendid, kes suudavad oma hingamishäiret pikalt kirjeldada, saavad alati piisavalt õhku! Taolise psüühilise probleemi ravi seisneb selles, et patsiendile luuakse rahustav keskkond ning
annaabi.ee 
