Kuigi tüvirakk on lõplikult diferentseerumata, on ta siiski determineeritud - ta saab diferentseeruda ainult teatud kindlates suundades (tema arengupotentsiaalid on piiratud). Neid tüvirakke, mis annavad ainult üht tüüpi diferentseerunud rakke, nimetatakse unipotentseteks (epidermise tüvirakud, skeletilihase satelliitrakud e. müoblastid, spermatogoonid). Kui üks tüvirakk annab alguse mitmetele rakutüüpidele, nimetatakse teda pluripotentseks. Tüüpiline pluripotentse tüviraku näide on vereloome tüvirakk. · Kas on looduses esineb erinevate diferentseerunud raku tüüpide vahelisi üleminekuid? Too näiteid. Üldiselt mitte, aga... · Mis on retinoolhape? Kuidas retinoolhape mõjutab rakku (retseptorid, tsütoplasmaatilised RA-siduvad valgud, TRIP kompleks; cis-elemendid)? Retinoolhape-Vitamiin A derivaat . Retinoic acid (RA) is a powerful morphogen, bound by a family of cytoplasmic RA
Kuigi tüvirakk on lõplikult diferentseerumata, on ta siiski determineeritud - ta saab diferentseeruda ainult teatud kindlates suundades (tema arengupotentsiaalid on piiratud). Neid tüvirakke, mis annavad ainult üht tüüpi diferentseerunud rakke, nimetatakse unipotentseteks (epidermise tüvirakud, skeletilihase satelliitrakud e. müoblastid, spermatogoonid). Kui üks tüvirakk annab alguse mitmetele rakutüüpidele, nimetatakse teda pluripotentseks. Tüüpiline pluripotentse tüviraku näide on vereloome tüvirakk. Rakkude programmeeritud surm e. apoptoos. Apoptoos e. kontrollitud raku surm on raku surm, mis on raku enda poolt käivitatud ja kontrollitud. Apoptoosi käigus laguneb rakk väikesteks membraaniga ümbritsetud vesiikuliteks, kusjuures tema tsütoplasma komponendid ei satu ekstratsellulaarsesse ruumi. Nekroos on raku surm, mis ei allu tema enda kontrollile. Selle käigus kaob raku membraani terviklikkus
järele, mis ise ei ole jagunemisvõimelised. Kuigi tüvirakk on lõplikult diferentseerumata, on ta siiski determineeritud - ta saab diferentseeruda ainult teatud kindlates suundades (tema arengupotentsiaalid on piiratud). Neid tüvirakke, mis annavad ainult üht tüüpi diferentseerunud rakke, nimetatakse unipotentseteks (epidermise tüvirakud, skeletilihase satelliitrakud e. müoblastid, spermatogoonid). Kui üks tüvirakk annab alguse mitmetele rakutüüpidele, nimetatakse teda pluripotentseks. Tüüpiline pluripotentse tüviraku näide on vereloome tüvirakk. Rakkude programmeeritud surm e. apoptoos. Apoptoos e. kontrollitud raku surm on raku surm, mis on raku enda poolt käivitatud ja kontrollitud. Apoptoosi käigus laguneb rakk väikesteks membraaniga ümbritsetud vesiikuliteks, kusjuures tema tsütoplasma komponendid ei satu ekstratsellulaarsesse ruumi. Nekroos on raku surm, mis ei allu tema enda kontrollile. Selle käigus kaob raku membraani terviklikkus
96. Nimeta 4 põhilist tüviraku pluripotentsuse faktorit (key factors). Oct4 Sox2 Nanog Klf4 97. Mis on pluripotentsuse markerite ülesanne? Pluripotentsusfaktorid on mitmesugused aktiivsed valgud ja transkriptsioonifaktorid, mis aktiveerivad nii iseenda geene kui teisi pluripotentsuse eest vastutavaid geene. Sealjuures suruvad nad maha neid geene, mille tulemusel rakud viiakse diferentseerumisele. Nende abil sälitavad tüvirakud oma võime mitte diferentseerumata. jäävad pluripotentseks ja iseuuenevaks tänu neile faktoritele. 98. Tüvirakkude tüübid nende eraldamise allika järgi: Embrüonaalsed tüvirakud: nende omadused, saamisviisid. ES rakud embryonic stem cells eraldatakse blastotsüsti sisemisest rakumassist (ICMist). Nii ICM kui ES rakud on pluripotentsed ehk võivad diferentseerumisel anda nii endo-, meso- kui ektodermi rakke. Nad suudavad kultuuris lõpmatult paljuneda (sarnasus kasvajarakkudega). Neid on kerge rakukultuuris kasvatada 99
säilitavad ise oma populatsiooni, s.t. jagunemisel tekkinud tütarrakkudest osa jääb edasi tüvirakkudeks, osa aga alustab lõplikule diferentseerumisele viivat rada. Neid tüvirakke, mis annavad ainult üht tüüpi diferentseerunud rakke, nimetatakse unipotentseteks (epidermise tüvirakud, skeletilihase satelliitrakud e. müoblastid, spermatogoonid). Kui üks tüvirakk annab alguse mitmetele rakutüüpidele, nimetatakse teda pluripotentseks. Kõik vererakud pärinevad luuüdis paiknevatest vereloome tüvirakkudest. Vereloomet e. hemopoeesi reguleerivad valgulised faktorid nt erütropoetiin, 3. Jagunemisvõimeliste diferentseerunud rakkude olemasolu- maksarakud ja endoteeli rakud. Organismide kloonimine 1975.a. tegi inglane John Gurdon katseid kannuskonnadega, võttes keharaku tuuma ja siirdades selle munarakku. See munarakk arenes vaid kulleseni. 1997.a. alguses aga avaldasid oma
annaabi.ee 
