õendusüliõpilaste ja õendustöötajate kasvatamise ja õpetamisega (www.med.ut.ee). 1. PLEURIIT EHK KOPSUKELME PÕLETIK Pleuriit on kopsukelmete põletik, mis on tavaliselt mõne teise haiguse põdemistulemus. Iseseisva haigusena esineb pleuriite väga harva. Tavaliselt on tegemist mõne teise haigusliku protsessi tüsistusega, kõige sagedamini on selle põhjuseks kopsutuberkuloos. 1.1. Kuiv pleuriit (pleuritis sicca) Kuiv (fibrioosne) pleuriit on pleuralestmete põletik ilma vedeliku kogunemisteta pleuralestmete vahele. Iseseisva haigusena esineb väga harva, kuid võib eelneda eksudatiivsele pleuriidile. Sageli põevad haiged seda püstijalu olles haigusest teadmatuses ning avastavad selle, kui pöörduvad arsti poole aina süveneva nõrkuse ja halvenema enesetunde tõttu. Infektsiooni võivad tekitada bakterid, mis satuvad kopsukelmetele kas kopsust või vere kaudu, harvem keha välispinnalt (trauma). Kuiva pleuriidi teket saab
liigselt vedelikku. Vedeliku asukoha järgi nimetatakse seda kas astsiidivedelikuks, kui ta koguneb peritoneaalõõnde, või pleuravedelikuks, kui ta koguneb pleuraõõnde. Vedeliku analüüsimine omakorda võimaldab kindlaks teha liigse vedeliku kogunemise põhjuse, mistõttu on uuritud erinevaid vedeliku parameetreid, mida oleks võimalik kasutada diagnostikas. Pleura- ja astsiidivedeliku analüüs Pleuravedelik Pleuraefusioon on patoloogiline vedeliku kogunemine pleuralestmete vahel ehk pleuraõõnes 1. Sellisel juhul koguneb vedelikku hulkades, mis on nähtav kliiniliste uurimismeetoditega või võib põhjustada patsiendile vaevusi. Eristatakse kahte tüüpi pleuraefusiooni- transudaati ja eksudaati. Transudaadi teket põhjustab vedeliku lekkimine pleuraõõnde, kas veresoones suurenenud rõhu või vähenenud valgusisalduse tõttu. Need tegurid on seotud süsteemsete muutustega
CO2 ja põletiku toksiliste produktide kuhjumine verre ärritab hingamiskeskust ning põhjustab hingeldust. · Põletiku toksilised produktid kahjustavad müokardi, südametalitlus kiireneb. Takistus väikses vereringes püsib, venoosne rõhk tõuseb ja see soodustab tursete teket. · Kopsupõletikuga kaasneb sageli ka kelmete haaratus pleuropneumoonia. Pleuriidi puhune kliiniline ja auskultatoorne leid sõltuv põletiku iseloomust: 1. kuiv pleuriit väga valusad hingamisliigutused pleuralestmete omavahelisest hõõrdumisest, kuulda kare kahin 2. eksudatiivne pleuriit vedeliku olemasolul pleuralestmete hõõrdumist ei toimu valu puudub. Hingamishäired enamväljendunud, kuulatlusel hingamiskahin nõrk või puudub. PNEUMOONIATE VORMID Pneumonia aspiratoria aspiratsioonipneumoonia, toidu või mõne muu võõraine sissehingamisest tekkinud pneumoonia (algselt keemiline kahjustus) Pneumonia interstitialis pneumoniit, kopsupõletik, millele on omased väikesed laialtlevinud
3) Kops Kopsud (ld pulmo, kr pneumon) paiknevad rinnaõõnes. Kopse on kaks: parem ja vasak. Vasak kops koosneb üla- ja alaosast, parem kops aga üla-, kesk- ja alaosast ehk -sagarast. Kopsudevahelist ruumi nimetatakse keskseinandiks (mediastiinum). Kopsud paiknevad rinnaõõnes pleurakottides. Kopsu katva pleura e kopsukelme ja rindkere seina seesmist pinda vooderdava rinnakelme vahele jääb kopsukelme- e pleuraõõs, mis on üliõhukese vedelikukihiga täidetud – see vähendab pleuralestmete hõõrdumist hingamisel. Pleuraõõnes on negatiivne rõhk. Joonis 3.22. Kopsu anatoomia 70 3.6.1. Hingamine Hingamismehaanika Sissehingamine (inspiirium) ja väljahingamine (ekspiirium) toimub rinnaõõne mahtuvuse muutumise tõttu. Vahelihas (diafragma) eraldab rindkereõõnt kõhuõõnest. Diafragma on lai kuplikujuline lihas, mis koosneb keskse paigutusega kõõluselisest- ja seda ümbritsevast lihaselisest piirkonnast.
annaabi.ee 
