Patriitsid ja plebeid Roomas valitses patriitside aristokraatia. Ainult nemad võisid kuuluda riigiametisse või kirikusse. Patriitsid olid jõukad maavaldajad ning nad omasid palju kliente. Kodanikud, kes patriitside hulka ei kuulunud, olid plebeid. Nemad võisid osaleda üksnes rahvakoosolekutel. Kuna patriitside elu oli parem ning suurem osa seadusi olid nende kasuks, ei saanud plebeid ja patriitsid omavahel läbi. Siiski pidi plebeidega arvestama, sest nad moodustasid enamiku Rooma rahvastikust ja selle tõttu loodi plebeide huvide kaitseks rahvatribuunid. Kuna plebeid nõudsid ka seaduste kirjapanemist, loodi 450. aastal eKr esimene Rooma seadustekogu- 12 tahvli seadused. Need olid algselt plebeide suhtes karmid, kuid need muudeti hiljem leebemaks. Aastal 287 eKr kehtestati kord, et plebeide koosolekul saab vastu võtta ühiskohustuslikke seadusi. See lõpetas patriitside ja plebeide seisustevahe ja kõik roomlased
18 Tol ajal jagunes Rooma rahvas patriitsideks ehk vanadeks põlisteks rooma kodanikeks, kes elatusid maksudest, plebeideks ehk lihtrahvaks ning klientideks ehk patriitsidele alluvaks lihtrahvaks. Patriitsid omasid kõiki kodanike õiguseid ning olid linna aristokraadid, kelle maade harimise eest muretsesid orjad. Plebeid moodustasid aga suurima massi ühiskonnas. Nad pidid tasuma maksusid ning olid kohustatud sõjaväeteenistuses olema. Kliendid rentisid plebeidelt maad ning omasid plebeidega sarnast kauplemisõigust, kuna maaharimise kõrval oli tähtsaks sissetulekuallikaks just kauplemine. Üldiseks ühiseks iseloomujooneks on sellel perioodil võitlus plebeide ja patriitside vahel.19 Roomas oli välja kujunenud täielik poliitiline organiseeritus. Rahvakoosolekuid peeti kahesuguseid. Esiteks olid mittevormilised rahvakoosolekud, mis ei omanud otseselt seadusandlikku jõudu ega tagajärge. Teiseks olid aga vormilised kodanike kokkutulekud, milledest võtsid osa patriitisid
Plebeidele suurt kergendust neile see ei toonud, aga vähemalt oli asi kirja pandud selgelt ja nii palju seadusi väänata enam ei saanud. 367 kehtestati uued seadused, kus leevendati võlatingimusi, seati ülempiir riigimaa kasutamisele (pandi piir rikaste perekondade eravalduste suurenemisele) ja plebediel lubati pääseda konsuliametisse. Plebeide koosolek muudeti riigi seadusandlikuks koguks ja kasvas kokku rooma rahva koosolekuga. Partriitsid sulasid rikkamate plebeidega ühte järk-järgult ülemkihiks nobilitet kust ikkagi pärinesid kõik ametnikud. Plebei võib ühes mõttes olla kui üldnimetud lihtrahva või rahvamassi kohta, aga teiselt poolt, kui rääkida plebei suguvõsasest, siis nad olid patriitsidega ühel pulgal ja ei olnud sugugi kehvemad. Rooma väline laienemine (vt kaarti järgmisel lehel) 5. saj- Rooma oli jätkuvalt väike, aga tugev linnriik ja mõjusfäär polnud sugugi suur. 4. saj algul oli väike tagasilöök
Patronus- eesseisja võttis vaesema roomlase kui cliens oma kaitse alla. Ta kaitses oma kliente kohtutes , andis poliitilist tuge, aitas häda korral majanduslikult, kliendid pidid olema patroonile ustavad ja toetama teda kui too abi vajas. Sageli need kliendid hääletasid nii nagu patroon käskis koosolekutel. Moodustasid ka kaaskondlike relvasalku. Paljud patroonid olid patriitsi päritolu ja kõikidel olid oma kliendid. Ei saa öelda et kliendid oleks langenud kokku plebeidega, sest plebeide hulgas oli ka rikkaid inimesi ja nendel rikkamatel olid oma kliendid. Mille alusel olid plebeidel oma olukorda hakata parandama, moodustasid olulise osa rooma sõjaväest kuna olid kodanikud. Pärimus räägib et nad hakaksid streikima , keeldusid sõdimast, istusid Aleftiniuse künkale. Nõudsid välja endale esimesed poliitilised õigused, said õiguse moodustada omaette plebeide koosoleku concilium plebis, polnud täideviivat jõudu ja said õiguse
annaabi.ee 
