0-8) b) keriloomade hulka kuuluv karik-kerilane Keratella quadrata platei (esineb peamiselt Botnia lahes) c) karik-kerilane K. cochlearis recurvispina. Jaotus organismide suuruse järgi 1. Nanoplankton 2-20 m (flagellaadid). 2. Mikroplankton - 20-200 m (ripsloomad, väikesed keriloomad). 3. Mesoplankton 0,2-1 mm (suured keriloomad, vesikirbulised, aerjalgsed, mitmesugused suuremate planktonorganismide vastsed). 4. Makroplankton - >1 mm (kalade noorjärgud). 5. Megaloplankton 1 mm kuni 20 cm (ainuõõssed: meririst, meriseen, meritikker). 6. Läänemere bentilistest selgrootutest 10% esinevad planktilised vastsed. Kogumise viisid: · Kogutakse mikro-, mesoja Joonis 2. CPR (Continuous Plankton Recorder). makrozooplanktonit. · Mikroplanktonit kogutakse batomeetriga (5 ja 23 l), meso- ja makroplanktonit aga planktonvõrguga (võrgusilma suurus 90 kuni 200 m).
Ökopüramiidid. Troofiliste tasemete kvantitaiivseid erinevusi väljendab ökoloogiline püramiid. Ökoloogilises püramiidis on tavaliselt 4-6 taset. Esimesel tasemel on tootajd ning teistel erinevate astmete tarbijad Püramiidi tipus on tipptarbijad e tippkiskjad. Arvukuse püramiid Biomassi püramiid Produktiivsuspüramiid Pööratud biomassi püramiidis ookeanikooslustes on esimese taseme produtsentide, väikeste arvukate planktonorganismide mass väiksem kui nende tarbijatel. Ökoloogiline suktsessioon. Ökosüsteemide arengut, mis seisneb erinevate koosluste vahetumises ajas (samas kohas) nimetatakse suktsessiooniks. Primaarse suktsessiooniga on tegu siis, kui kooslus kujuneb varem asustamata alale – näiteks luidetele või kaljudele ja kohalejõudnud organismid vahetuvad vastavalt mulla kujunemisele. Sekundaarne suktsessioon toimub aladel,kus eelnev
organismirühmas.Suur on looduslikul valikul. Järgnevalt toon välja erinevaid kohastumusi: 1.Kohastumine kuivusega Näide:kaktused *vee säilituskude *lehed taandarenenud *õhulehed avatud öösel ja fotosünteesiks vajalik CO2 varutakse öösel. Kohastumused · Näited: · lindude eesjäsemed tiibadeks · kõrbetaimed kõrges temperatuuris · kaitsevärvus, kaitsekuju, hoiatusvärvus, mimikri (sarnasus teistega) · planktonorganismide läbipaistvus · sesoonsed värvusmuutused karvkattes · ränne, talveuni, lõimetishoole · mikroorganismide resistentsus antibiootikumidele · taimede seemnete levimisviisid · jne · kohastumused on suhtelised · tagavad organismi püsimise teatud tingimustes · hinnata saab konkreetseid tunnuseid konkreetses keskkonnas vahel ei saavutata ka täiuslik · Näited: · kaitsevärv mõnel teisel taustal
Tsükolmorfoosid on seotud veetemperatuuri ja vee tiheduse muutumisega. Algab, kui veetemperatuur tõuseb üle 12-16°C. Vesikirbulistele on see kohastumine oluline mitte ainult hõljumist soodustava tegurina, vaid ka kaitseks suuremõõtmeliste zooplankterite ärasöömise (grazing) vastu. · Zooplanktoni enamikel rühmadel esineb aktiivne liikumine. Paljud zooplankterid on läbipaistva kehaga (kaitsefunktsioon). · · Planktonorganismide levikut ja arengut mõjutavad tegurid: · I. Abiootilised. 1. Veekogu asend ja morfomeetria (veekogu aluspõhi, valgla, selle suurus ning pinnakate) 2. Füüsikalised: valgus, vee hüdrodünaamika, veetemperatuur. · Ilma valguseta ei toimu fotosünteesi. Fotosünteesi maksimum on sügavusel, kus on ca 50% veepinnale langevast valgusest. Valgus on oluline organismide
- veepind. Veepinnale moodustub kile, mille põhjuseks on paralleelselt veepinnaga mõjuvad molekulidevahelised jõud. 1.3. Vee termilised ja optilised omadused Päikesekiirgusest tuleneb kaks mageveteökoloogia olulist aspekti. 1.3.1. keskkonna soojendamine. Võrreldes muld- ja õhkkeskkonnaga: veel palju suurem termostabiilsus, mis on soodus elu olemasoluks. 1.3.2. valguse kiirgus võimaldab roheliste taimede, sh. nii mikroskoopiliste planktonorganismide kui makrofüütide (suured veetaimed) fotosüntees Vee keemilised omadused Vees võib olla lahustunud tohutu hulk kemikaale. Kui neid on palju, siis nad määravad veekogu iseloomu: happelised või soodajärved, toitaineterikkad jõed, rauarikkad allikad jne. Olulisimad veekogude ökoloogia seisukohalt on mõned ühendid - hapnik, süsihappegaas, karedust põhjustavad ühendid, biogeenid ja mõned orgaanilised ühendid. 2.1