protsesside tulemus. Otstarve aga selgusetu. Hüpoteesid – kaitse zooplanktonite poolt ärasöömise või viiruste/bakterite nakkuse eest. Ka: ujuvusjõud, süsihappegaasi vabastamine fotosünteesi jaoks, kahjuliku UV- kiirguse filtreerimine; sügavikes valguse kogumine fotosünteesi jaoks. Heterokokkoliidid ja holokokkoliidid Teine klass - Pavlovophyceae, selles selts Pavlovales. Pildil Pavlovales, näha viburid Teisi planktilisi haptofüüte: Chrysochromulina ja Prymnesium. Moodustavad perioodiliselt mürgiseid veeõitsenguid. Ka Phaeocystise õitsengud - toodad ebameeldivat vahtu, mis randadele koguneb. Olulisus Haptofüüdid on majanduslikult olulised - seltse Pavlova lutheri ja Isochrysidales kasutatakse vesiviljeluses. Väga väikesed (2-3 mikromeetrised), töötlemate piko-prümnesiofüüdid on ökoloogiliselt olulised.
erinev. · Pika elutsükliga organismid on tundlikumad, kui lühemaga. · Fütoplankton Mõju vähene, taastumine kiire. · Zooplankton Mõju suurem, avaldub ka väiksema reostuse puhul. Mõju loomastikule · Põhjaloomastik hävib · Muutused hingamises, paljunemise, toitumises, käitumises, kasvus ja arengus' · Tundlikumad on filtreerijad ja hüdrofoobse kehaga vähilised (Õli kiire imendumine) · Muutused põhjaloomastikus mõjutavad planktilisi kooslusi, põjataimestiku, kalade ja lindude toidubaasi. Mõju kaladele · Otsene · Letaalne mürgitus, eriti tundlikud on mari ja maimud. · Väärarengud, kasvu aeglustumine, lühenendud eluiga, viljakuse vähenemine. · Kaudne · Toitumis ja kudemiskohtade kadumine põhjataimestiku degradeerumise tõttu. · Toidubaasi halvenemine Mõju lindudele · Suur tõenäosus reostusega kokku puutuda · Õliga kokkupuutel suled ,,langevad kokku" ja
viiakse vetikakultuuri, kus nad lülitatakse vetikarakkudesse ja nad võivad seal integreeruda olemasoleva DNAga. 2) Rakkudevahelise konjugatsiooniga, kus toimub 2 vetikaraku liitumine, millede vahel toimub siis DNA fragmentide vahetus, ülekantud fragmendid võivad integreeruda juba olemasolevasse DNAsse. 16. Sinivetikarakk võib optimaalsetes tingimustes paljuneda 1-2 korda päevas. 17. Sinivetikate perekondi on kirjeldatud ca 150, liike aga üle 2000. Planktilisi sinivetikaid leidub kõige rohkem seltsides O. Chroococcales, O. Oscillatoriales, O. Nostocales. 18. Kõige kergem on ära tunda Chroococcales seltsist Merismopedia perekonda, sest selle liigi rakud moodustavad kergesti äratuntavaid sirgeid või kõverdunud plaadikujulisi kolooniaid. Lima on liigispetsiifiliseks tunnuseks perekonnas Microcystis. 19. Seltsil Oscillatoriales puuduvad heterotsüstid ja akineedid, Nostocales´el on need olemas.
ja keskosas esineb arvukalt soojalembeseid ripsloomi (Helicostomella subulata) ja keriloomi (Synchaeta spp.). Põhja-, Soome ja Riia lahes esinevad mageveelised liigid perekonnast Keratella. Palju on vesikirpe: lõunaosas rübik, keskosas ja lahtedes meri-nokik ja tavaline paunik. Merelised või külmalembesed aerjalgsed hoiduvad sügavamatesse kihtidesse. Arvukalt on makroplanktereid: meririst, meritikker ja meriseen ning põhjaloomade planktilisi vastseid. Suvel leiab aset ka zooplanktoni maksimaalne ärasöömine mitmete kalaliikide poolt (kilu, räim). 6 · Sügisel väheneb suviste vormide arvukus ja suureneb külmaveeliste liikide osatähtsus. Oktoobrini esinevad mõned ripslaste ja tintinniidide liigid. Langeb keriloomade ja vesikirbuliste arvukus. Palju aerjalgseid süüakse ära kalade ja makroplanktoni poolt. · Talvel: liigi- ja isendivaene
Tipptarbijad Tipptarbijad, nagu ka toiduahelas, kuuluvad viimasesse lülisse. Tipptarbijad on üldjuhul suuremad kiskjad. Mõnel juhul võib tippkiskjaks nimetada ka inimest. Tippkiskjateks on näiteks kotkad, kes rüüstavad pesi ja söövad lindude poegi, hundid, kes murravad väiksemaid imetajaid ning siis alla võib lugeda mõned mõttes ka toonekured, sest nad söövad kalu, näiteks kilusid, kes omakorda söövad planktilisi selgrootuid. Ökopüramiid 5. Ökosüsteem kui tervik Toiduahelad Toitumisahel ehk toiduahel on toitumissuhete alusel reastatud organismide jada, millesse kuuluvad produtsendid, konsumendid ja destruendid. Toiduahelad saavad alguse alati taimsest. Taim saab päikeselt energiat ja toodab endas vajalikke orgaanilise aineid. Teiseks lülik on taimtoiduline loom, kolmandaks lüliks kiskja, kes toitub antud taimtoidulisest loomast. Seda kiskjat võib süüa veel järgmine kiskja jne
Näide: kauri (Cypraea caurica), merikõrv (Haliotis), liudkodalane (Patella), rapaana (Rapana), ranniklane (Littorina littorea). Alamklass tagalõpuselised (Opisthobranchia) Ehitus: Paljud on muutunud (väliselt) uuesti kahekülgselt sümmeetrilisteks, pärak on taha pöördunud, ja selle ümber on tekkinud teisesed lõpused. Mõnedel on koda ja isegi mantel mandunud. Selle asemel võib olla kehaseinas lubinõelu või söödud ainuõõssetest pärit kõrverakke. Eluviis: On ujuvaid, ja isegi planktilisi, vees hõljuvaid vorme (selts tiibjalalised, Pteropoda), pikkade parapoodi moodi jätketega, ja hoiatusvärvusega. Paljud on röövloomad. Näide: merijänes (Aplysia depilans), nagajalg (Clione limacina). Klass karbid e. liistaklõpuselised (Bivalvia, Lamellibranchia, Pelecypoda) Ehitus: Koda kahest poolmest (parem ja vasem), mis ümbritsevad kogu pehmet keha. Pea on mandunud. Mantliõõnes kahel pool lõpused. Kojast võib välja sirutuda lame, kiiljas jalg
keskele nagu kummarloomadel). Kombitsaid saab loomiku sisse tõmmata. Pärak on kombitsa- pärja kõrval (sellest sammalloomade sünonüüm Ectoprocta, vastandina kummarloomadele ehk Entoprocta). On erilisi, kaitseotstarbelisi linnuk- ja piugloomikuid. Hingamis-, ringe- ja erituselundeid pole, närvisüsteem on lihtne. Paljudel on väline lubitoes. Munad arenevad kas emaloomiku sees või vabalt; merelistel on planktilisi vastseid. 25. Kõikidel esineb mingis elustaadiumis kidaline kärss. Jõhvussil vastne kärsaga; siilussil pikkade harjastega eesots(kidalise kärsa moodi), vastne sarnane; rüüloomal katavad harjased kogu pead, vastne sarnane, vähem okkaline; kidakärss ees kidaline kärss kinnitumiseks, vastne samasugune; keraskärss eesotsas sissetõmmatav ruljas ogaline kärss. 26. Alamatel ja kõrgematel ussidel on mitmeid ehituslikke erinevusi: kõrgematel ussidel
annaabi.ee 
