ebaatraktiivne ja tänapäeva mittepuutuv "kolikamber". "Pühkmelasu" seas on siiski ka huvitavaid, olulisi ja rangelt valvatud osiseid. Eriti lähiajaloos on mõjuvõimsad "tegurid" olnud rangelt salajased ja need aktsioonid raskesti läbinähtavad. Piisab kui mainida kahte tähekombinatsiooni paljudest - nt CIA ja KGB. Selline ajaloo ebaselge ja varjatud aspekt on väga viljakas konspiratsiooniteooriate taimelava, kus iga koolkond peab laiema populaarsuse saavutamiseks esitama lihtsaid ja plakatlikke teooriaid, kes siis "tegelikult" maailma kõigis hädades süüdi on. Peale ülalmainitud täheühendite on ainusüüdlasteks peetud ka "juute ja vabamüürlasi" ning viimasel ajal ka "rahvusvahelist terrorismi". Mida lihtsam ja plakatlikum käsitlus, seda rohkem uskujaid. Tundub siiski, et kõike ühepoolselt seletavad teooriad ei saa olla tõesed. Inimene, kellel vähegi on elukogemust, taipab, et maailm on dünaamiline kogum, kus iga isend ja rühmitus
See-eest levis nii USA-s kui Euroopas massiline järelvägi, kes olid omaks võtnud tsivilisatsiooniproduktide kasutamise kunstiainena, samuti häppeningide idee, assamblaazitehnika, fotomontaazi ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti põhimõtted, kuid rakendasid neid ,,kuumemalt", näiteks reklaamiparoodiaga segatud erootika teenistusse, kuid hoopis sagedamini moesolevate poliitiliste meeleolude väljendamiseks. Harrastati plakatlikke, otseütleva poliitilise sõnumiga teoseid, aga tihti ka poliitikat segamini absurdse või satiirilise naljaga. Selline kunst tahtis olla päevakajaline ja sageli ainult selleks ta jäigi. Seda tüüpi postpopi esindajad on vähesed säilitanud mingi tähtsuse kunstiajaloo jaoks. Mõned huvitavamad kunstnikud on näiteks MEL RAMOS (s.1935), ÖYVIND FAHLSTRÖM (1928-1977), WOLF VOSTELL (s. 1932)jne. MICHELANGELO PISTOLETTO (s.1933) Pistoletto on omapärasema ja tõsisema käekirjaga kunstnik
See- eest levis nii USA-s kui Euroopas massiline järelvägi, kes olid omaks võtnud tsivilisatsiooniproduktide kasutamise kunstiainena, samuti häppeningide idee, assamblaazitehnika, fotomontaazi ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti põhimõtted, kuid rakendasid neid ,,kuumemalt", näiteks reklaamiparoodiaga segatud erootika teenistusse, kuid hoopis sagedamini moesolevate poliitiliste meeleolude väljendamiseks. Harrastati plakatlikke, otseütleva poliitilise sõnumiga teoseid, aga tihti ka poliitikat segamini absurdse või satiirilise naljaga. Selline kunst tahtis olla päevakajaline ja sageli ainult selleks ta jäigi. Seda tüüpi postpopi esindajad on vähesed säilitanud mingi tähtsuse kunstiajaloo jaoks. Mõned huvitavamad kunstnikud on näiteks MEL RAMOS (s.1935), ÖYVIND FAHLSTRÖM (1928-1977), WOLF VOSTELL (s. 1932)jne. MICHELANGELO PISTOLETTO (s.1933) Pistoletto on omapärasema ja tõsisema käekirjaga kunstnik
See-eest levis nii USA-s kui Euroopas massiline järelvägi, kes olid omaks võtnud tsivilisatsiooniproduktide kasutamise kunstiainena, samuti häppeningide idee, assamblaazitehnika, fotomontaazi ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti põhimõtted, kuid rakendasid neid ,,kuumemalt", näiteks reklaamiparoodiaga segatud erootika teenistusse, kuid hoopis sagedamini moesolevate poliitiliste meeleolude väljendamiseks. Harrastati plakatlikke, otseütleva poliitilise sõnumiga teoseid, aga tihti ka poliitikat segamini absurdse või satiirilise naljaga. Selline kunst tahtis olla päevakajaline ja sageli ainult selleks ta jäigi. Seda tüüpi postpopi esindajad on vähesed säilitanud mingi tähtsuse kunstiajaloo jaoks. Mõned huvitavamad kunstnikud on näiteks MEL RAMOS (s.1935), ÖYVIND FAHLSTRÖM (1928-1977), WOLF VOSTELL (s. 1932)jne. MICHELANGELO PISTOLETTO (s.1933) Pistoletto on omapärasema ja tõsisema käekirjaga kunstnik
annaabi.ee 
