See oli väga suureks kasuks, kuna tugev hoop põlve võis iga rüütli hetkega maha võtta. Jalaturviseid valmistati terasest, kõvaks töödeldud nahast, vaalaluudest ning ka sarvedest. 3.2.Kürass Kürass oli siis tervet keha kattev turvis. Selle sünd oli umbes 13. sajandi alguses, kui võeti kasutusele populaarne vammus, mis vooderdatud metallplaatidega. Sealt arenes see edasi ühtse tükina olev rinnaplaat. 15. sajandi alguseks kanti juba plaatturvistikku. Seda hoidsid koos needid või seespool asuvad rihmad. 3.3.Käeturvised Käeturviste esivanemaks oli samuti soomusrüü nagu ka kürassil. Käed, eriti õlapiirkonnad olid vaenlase peamiseks sihtmärgiks. Seega oli vaja kindlasti neid kohti kaitsta. Eks alguses ikka oli väiksem ala kätest kaitstud, kuid see arenes aegamööda jälle metallplaadikeste abil. Küünarnukikaitsest arenes välja nn tiib , mis aitas teravad relvaotsad küünarnukilt kõrvale juhtida. 3.4.Soomuskindad 12
Üheks tähtsaimaks keskaja relvastuseks oli ka rüütli rüü. Rüütel kandis lahingus alati turvistikku, ehk teisisõnu raudrüüd, mis oli tehtud sepistatud rauast, mis kaalus kuni 25 kilogrammi. Varane turvistik oli valmistatud üksteisest läbi põimitud metallrõngastest. See oli küll paindlik, kuid nooled võisid seda läbistada. Alates 13. sajandist lisati turvistikule järk-järgulst lisakaitse plaate, mida hoidsid koos pandlad ja nahkrihmad. 14. sajandil kanti plaatturvistikku üle kogu keha. Pilt 1.9 Keskaja rüütli raudturvistik Pilt 2.1 Keskaja rõngasrüü Vastase mõõga lööke vastu mõõka hoidvat kätt, kaitsesid käsivarreplaadid, käeõndla kaitsmed, õlakaitsmed, piigitoed ja soomuskindad. Soomus kindad kaitsesid enamasti lööke vastu nukke ja sõrmi. Pilt 2.2 Keskaja käsivarreplaadid Pilt 2.3 Keskaja soomuskindad Kui rünnati aga kindlust, kaitseti seda iga kättejuhtuva esemetega, nagu näiteks
vaenlase mõõgal rihmuläbi raiuda. Kürass (prants.keeles cuir, eesti keeles nahk) oli turvis, mis kattis peamist osa kehast. Kuni XIV sajandini kandis suurem osa rüütleid rõngassärki ehk hauberit. XII sajandi alguses lisasid osad rüütlid selle peale nahkvesti, rinna ja selja kaitseks. XIV sajandil võeti kasutusele vammus, mis oli voodertatud metallplaatidega, sellest arenes välja ühes tükis rinnaplaat. XV sajandi alguseks kanti juba katmata plaatturvistikku, mida hoidsid koos needid või seespool asuvad rihmad. Ka terast töödeldi vastvalt moele, näiteks gooti stiilis olid terasplaadid töödeldud lainelisteks ehk rihvitud. Vastase parimaks märklauaks olid rüütli õlad, nii sai rüütli kergelt hobuse seljast maha, kus ta lihtsalt edasi lamas oodates skvaierit. Varased rüütlid kaitsesid oma käsivärsi rõngasvarrukatega, mis ulatusid kuni küünarnukini. XII sajandiks olid need pikenenud randmeteni
See oli väga suureks kasuks, kuna tugev hoop põlve võis iga rüütli hetkega maha võtta. Jalaturviseid valmistati terasest, kõvaks töödeldud nahast, vaalaluudest ning ka sarvedest. 5.2Kürass Kürass oli siis tervet keha kattev turvis. Selle sünd oli umbes 13. sajandi alguses, kui võeti kasutusele populaarne vammus, mis vooderdatud metallplaatidega. Sealt arenes see edasi ühtse tükina olev rinnaplaat. 15. sajandi alguseks kanti juba plaatturvistikku. Seda hoidsid koos needid või seespool asuvad rihmad. 5.3Käeturvised Käeturviste esivanemaks oli samuti soomusrüü nagu ka kürassil. Käed, eriti õlapiirkonnad olid vaenlase peamiseks sihtmärgiks. Seega oli vaja kindlasti neid kohti kaitsta. Eks alguses ikka oli väiksem ala kätest kaitstud, kuid see arenes aegamööda jälle metallplaadikeste abil. Küünarnukikaitsest arenes välja nn tiib , mis aitas teravad relvaotsad küünarnukilt kõrvale juhtida. 5.4Soomuskindad 12
annaabi.ee 
