· Kirved hakkasid populaarseks muutuma, kuna nende raske labaga võis plaatrüüst läbi lüüa. Kirve vars oli ratsameestel lühike (ka laba oli kergem) ja jalameestel pikk (u. 1 m). Plaatrüü vastu valmistati erinevaid mõõku · -enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis hiljem olid nad rohkem torkerelvad. · Mõõga kirjeldus rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid peamiselt torkamiseks. · Bastard ehk pooleteisekäemõõk. See oli pikk -- teramiku pikkus oli u. 120-140 cm -- raske raiemõõk, mida sai kasutada nii ühe kui kahe käega, oma raskuse tõttu suutis ta plaatrüü purustada ning oli oma pikkuse tõttu samuti hobuselt hea kasutada. Amb koosnes mitmest osast: 1. kaar, mis algul oli valmistatud puust, hiljem sarvest, loomakõõlustest, pärgamendist, Sellel oli eeliseks loomulikult
Selle kohta on andmeid saadud asulakohtadelt leitud loomaluude järgi. Kõige rohkem on sageli jahitud põtru ja kopraid. Jahiti ka linde, peamiselt veelinde, aga ka mõningaid teisi. Tõenäoliselt kasutati jahipidamisel kõige rohkem mitmesuguseid püüniseid ja lõkse. Varitsus- ja ajujaht olid nende kõrval arvatavasti väiksema tähtsusega. Jahirelvadena kasutati vibu, oda ja pistoda. Vibunooltele valmistati ka tulekivist otsi. Odade otsad tehti sageli luust, pistodadel ka sarvest. Mõnikord oli neid täiustatud tõrva, vaigu ning rasva seguga luu sisse tehtud soontesse kinnitatud teravate tulekivilaastudega. Liha kõrval tarvitati toiduks ka igasugu taimi, juurikaid, seeni, pähkleid ja marju. Ka nende kogumiseks olid olemas oma tööriistad, näiteks kõplalaadsed riistad juurikate kaevamiseks. Järjest olulisema osa toidust moodustasid mesoliitikumi jooksul kalad, kelle püüdmiseks olid välja mõeldud mitmesugused vahendid
süütama: päästikut ei olnud. Mõned käsipüssid olid ka suuremad ja raskemad, sellisetega sai suuremaid kuule lasta ja seega ka suuremat hävitustööd teha Plaatrüü vastu valmistati ka endisest erinevaid mõõku: kui enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis 15. sajandil olid nad rohkem torkerelvad. Sellele viitab nende rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid peamiselt torkamiseks. 14. saj. keskpaigani kasutati nn. löögi-ja-torke mõõku, mis olid mõeldud mõlemaks otstarbeks. Hiljem olid mõõgad peamiselt torkamiseks. 14. saj. leiutati ka hoopis uus mõõgatüüp: nn. bastard ehk pooleteisekäemõõk. See oli pikk, teramiku pikkus oli umbes 120-140 cm, raske raiemõõk, mida sai kasutada nii ühe kui kahe käega, oma raskuse tõttu suutis ta plaatrüü purustada ning oli oma pikkuse tõttu samuti hobuselt hea kasutada.
populaarseks muutuma sõjakirved, kuna nende raske labaga võis läbistada plaatrüü. Kirve vars oli ratsameestel lühike ja jalameestel pikk (u. 1 m). Plaatrüü vastu valmistati ka endisest erinevaid mõõku: kui enne olid mõõgad rohkem raie- ja lõikerelvad, siis XIV sajandil -- isegi juba XIII sajandil -- olid nad rohkem torkerelvad. Sellele viitab nende rombikujuline ristlõige ja ka küljelt vaadates sarnanevad mõõgad torkerelvale: teramik läheb ühtlaselt peenemaks nagu nt. pistodadel, mis olid peamiselt torkamiseks. XIV saj. keskpaigani kasutati nn. löögi- ja-torke mõõku, mis olid mõeldud mõlemaks otstarbeks. Pistoda muutus samuti populaarseks XIV saj., sest seda võis kergesti plaatide vahele torgata ja nii vastase surmata. Samuti oli väga levinud ka pistoda Rüütlitel oli hobuselt kasutamiseks suur oda, mida ette sirutades kasutati torkamiseks. Ratsuga hoo sisse saanult võis odaga kohutava löögi anda, selline sõjapidamisviis oli
annaabi.ee 
