nähtava maailma on olemas ka nähtamatu. Mõnedel hõimudel olid oma kaitsevaimud ehk tootemid, keda on mõnikord kujutatud äratuntava loomana või esivanematena. Kuna kiviaja inimesed ei osanud oma esivanemaid ja tootemeid tõepäraselt kujutada, kasutasid nad sümboleid ornamente. Sellistest sümbolitest ja tinglikest märkidest kujunes aja jooksul välja piltkiri. Skulptuure peetakse üldiselt koopamaalidest mõnevõrra vanemaks. Pisiskulptuuride peamisteks levikualadeks on Kesk- ja Ida-Euroopa ning Siber, kus koopad puudusid. Skulptuure on saadud juhuleidudena esiaegsete küttide ja kalastajate peatuspaikadest. Nad on valmistatud tavaliselt kas luust, savist või pehmest kivimist nii ümarplastikana kui ka reljeefidena. Vanimatel, 15-20 cm pikkustel skulptuuridel kujutati naisi, kelle kehaproportsioonid olid äärmiselt ebaloomulikud. Neil olid rõhutatult kujutatud rindu, tuharaid, puusi ja teisi kehaosi,
1443 kutsuti Padovasse, kus valmis kuulsaim töö Gattamelata, mis oli pronksist ratsafiguur ja see oli esimene ratsafiguur pärast antiiki. VERROCCHIO (1436-1488) tegi samuti Taaveti. Ta kujutab poisikest, kes on elavam kui Donatello Taavet. Taaveti näol olevat naeratust on ka teiste tema skulptuuride juures. Tegi Veneetsias Colleoni ratsamonumentdi. Tuntumad skulptorid: perekond della Robbiad (Andrea della Robbia), kes võttis kasutusele majoolika pisiskulptuuride tegemiseks, põletatud savi kaetakse värvilise glasuuriga; Rossellina da Settignano, Pisano... Kõrgrenessanss: MICHELANGELO Taavet, Medicite hauakambri skulptuurid, Pietad, Moosese kuju. · Prantsusmaa andis Itaalia järel skulptuuri olulise panuse. 15.saj skulptuur arenes realismi vaimus, mille heaks näiteks oli Sluter. COLOMBE (1430-1513) peatööks oli Bretagne hertsogi Francois II ja tema naise hauamonument Nantes'i linnas
sajandil, õukondliku estetismi kõrgajal sai tarbekunst eriti tähtsaks. Kamakura ajastul muutus tarbekunst kargemaks ja mehisemaks. Tähtsaim ala oli metallehistöö (mõõgad, kiivrid, turvised). Ashikaga ajastul hakati valmistama mõõkade käekaitseid. Teetseremooniad ajendasid keraamika arengut, 16.- 19. sajandil (tarbekunsti õitseng) viljelesid keraamikat ka tuntud maalikunstnikud Ogata Korin, Tawaraya Sotatsu ja Hon'ami Koetsu. Üldrahvalikuks sai sel ajal puidust ja elevandiluust pisiskulptuuride netsuke'de (ill 6) nikerdamine. Jaapani pargikunst väldib reeglipära ja sümmeetriat ning jätab mulje juhuslikult kujunenud, muinasjutuliselt mitmekesisest põnevast aiast. Kalligraafia Jaapani üheks atraktiivsemaks kunstiliigiks võib pidada kalligraafiat (ill 5), mis jaapani kirjasüsteemi omapära tõttu on stiiliderohke ja võimaldab suurel hulgal variatsioone ka tehnilisest küljest. Jaapanis kasutusel hiina märgid võeti umbes VIII sajandil üle selleks,
rituaalseid tantse ja pilluvad kujutist oma odadega, vähendades niiviisi känguru väge ja tõstes enda oma. Samuti võib olla tegemist tootemloomade kujutamisega. Inimesed arvasid end põlvnevat mingist loomast ning austasid seetõttu oma esivanemaid. Sellisel juhul võiksid koopamaalid olla isegi omalaadsed ikoonid, mille ees esiemadele/isadele meelepäraseid palveid loeti, lauldi, tantsiti, musitseeriti ja rituaale toimetati. Pisiskulptuuride peamisteks levikualadeks on Kesk- ja Ida-Euroopa ning Siber, kus koopad puudusid. Skulptuure on saadud juhuleidudena esiaegsete küttide ja kalastajate peatuspaikadest. Skulptuure peetakse üldiselt koopamaalidest mõnevõrra vanemaks. Nad on valmistatud tavaliselt kas luust, savist või pehmest kivimist nii ümarplastikana kui ka reljeefidena. Vanimatel, 15-20 cm pikkustel skulptuuridel kujutati naisi, kelle kehaproportsioonid olid äärmiselt ebaloomulikud
annaabi.ee 
