Liblikad Robin ja Karel Iseloomulikud tunnused ● laiad soomustega kaetud tiivad ● sale keha ● tiibade pealmine pool kirev ja alumine pool tagasihoidlik Elupaigad ja toitumine Jaotumine Liblikad jaotuvad pisiliblikateks (väiksemad) ja suurliblikateks (suuremad) Suurliblikad jaotuvad päevaliblikateks ja ööliblikateks paljunemine ● Liblikad on täismoondega putukad ● Emane liblikas muneb munad, millest kooruvad röövikud. Röövikud nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks. Kaitsekohastumused Tähtsus looduses ja inimese elus Faktid ● Suurim liblikas elab troopikas.Ta tiibade siruulatus küünib kuni 18 sentimeetrini. küsimused Täname kuulamast
Liblikalised 2007 Liblikad (1) Liblikalised jagatakse suurliblikateks ja pisiliblikateks. Suurliblikad on kõige paremini uuritud putukarühm Eestis. Eestis on leitud 2016 liiki liblikaid, neist 934 suurliblikaid. Eestis enamlevinud päevaliblikad on pääsusaba, lapsuliblikas, suur kapsaliblikas. Ööliblikateks on levinud kõige enam öölased, mis sisaldab metsa-, aia ja põllukahjureid. Liblikad (2) Liblikate tiivamuster on nagu mosaiikpilt, mille moodustavad tiibu katvad värvilised soomused. Osa liblikaid on aktiivsed päeval, teised jälle
Liblikate tiivad on kaetud tillukeste soomustega, mis asetsevad üksteise peal nagu katusekivid. Liblikad toituvad iseäraliku painduva imilondiga. Nad on peamiselt taimtoidulised, kuid mõned röövikud toituvad ka nahast või villast. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Liblikalisi on jaotatud suurliblikateks ja pisiliblikateks, suurliblikaid omakorda päevaliblikateks ja ööliblikateks. MARDIKALISED Mardikad on kõige mitmekesisem ja arvukam putukarühm. Nende hulgas on röövputukaid, kõdu- ja taimtoidulisi, parasiite ning raipesööjaid. Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neist enamik on maismaalised, kuid osade mardikate elutegevus on seotud ka veekeskkonnaga. Mardiklaste iseloomulik tunnus on enamasti kogu tagakeha katvad jäigad ja tugevad
kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid.
praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks. 3 Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma.
on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised (Trichoptera). Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeetrist 6 ja isegi enama sentimeetrini, tiibade siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm. Välisehitus
160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid.
Algliblikatel on suised haukamistüüpi, enamusel moodustavad suised nektari imemiseks pika imilondi, osa liblikalisi ei toitu valmiku eas üldse. Vastsed on röövikud. Röövikute välimus ning karvasus on liigiti väga erinev. Paljude karvaste röövikute karvad on kergesti murduvad ja seetõttu võivad tungida naha sisse või tekitavad sissehingamisel allergiat. Osa karvu on ühenduses mürginäärmetega. Alamseltsideks jaotamisel mitu võimalust. Meie jaotame nad pisiliblikateks ja suurliblikateks Liikide arv: 150 000 (liikide arvu poolest teine selts mardikaliste järel), Eestis umbes 2388 liiki. Kirjandus: Viidalepp, J. , Remm, H., 1996. Eesti liblikate määraja. Tallinn: 443 lk. + 40 värvitahvlit Õunap, E., Tartes, U., 2014. Eesti päevaliblikad. Varrak: 294 lk. Sugukond koilased Tineidae. Väikesed liblikad, kelle röövikud toituvad kuivanud orgaanilisest ainest. Tuntumad on nahakoi Tinea pellionella , kelle röövik toitub
annaabi.ee 
