Kogu värk käibki selle ümber, et kuidas leida tasakaalu. Ren inimlikkus, selle tunnetamine on märgiks, et ollakse õigel teel Li rituaalid ja tavad, mis aitavad jõuda oma olemuseni Qi eluenergia, mille säilitamisest ja ringlusest sõltub elu energia. Kong Fuzi Lao-Zi Konfutsius [vana õpetaja] 551-479 eKr. 6.saj. eKr -väline suunamine viib DAOni -pisiasjadel on võim -õppimine, indiviidsus säilib -sisemine sund harmoonia leidmiseks -konfutsionism -taoism -korrastatud ja harmoonilised suhted, -tarkus on alati intuitiivne ja isiklik, inimeste, esivanemate ja taevaste inimesel peab alati lubama leida oma jõudude vahel tagavad inimeste individuaalse tee. pikaealisuse ja riigi õitsengu. Kong Fuzi ei huvitunud teispoolsusest.
Eestimaa võlud Inimese kodumaa on talle kõige kallim. Oleme siin sündinud, kasvanud ja siin peaks olema ka meie tulevik. Inimesed tahavad siit hoopis ära minna, mõistmata, et kõik ei pruugi olla nii halb, kui oleme algselt arvanud. Mis on need põhjused, miks siit mitte lahkuda? Eestlastel on kombeks kiruda oma riigi üle, kuid võiksime hoopis keskenduda iseenda heaolule. See ei tähenda, et inimene on isekas ja omakasupüüdlik, vaid ta lepib olukordadega, mida ei saa muuta. Hinnad on kõrged, kuid selle jaoks ei saa rahvas midagi teha ja isegi riik mitte, sest kogu hinnatõus sõltub inflaktsioonist ehk mida rohkem on raha, seda odavam ta on. Selle asemel, et Eesti poliitikuid halvustada, võiks inimene hoopis garanteerida, et ei lase oma elul sellel häirida ja lubab endale, et tal pole millestki puudust. Vihastamine ei vii kahjuks kuhugi, vaid näitab, kuidas inimene iseenda eluga hakkama e...
Nagu sots realismiski on teater allutatud kirjandusele. Kuid erinevalt sots-realismist taotles olmerealism näitlejamängus lihtsust ja loomulikkust, läbielamist eelistati ekspressionismile. Näitleja olek sots realistkikus lavastuses oli aktiivne, võitlev. Kui sots-realismis oli oluliseks ideelisus, sümboolika, siis olmerealismis elutarkus ja mõõdukus. Kui olmerealistlikud lavastused olid staatilised, olustikult täpsed, suur osatähtsus oli pisiasjadel, siis sots-realistlikud lavastused olid hoopis lavategevuselt ja kõnelt hoogsad ja kirglikud. Samas mõlemais realismis oli tähtis ajalooline ja olustikuline tõepärasus. Taotleti paikade tegelikust täpset repredutseerimist nii lavakujunduses kui ka kostüümides. Siin aga tuli vastuolu: kogu olustik oli silmanähtavalt tehtud vineerist, kunstlikult loodud. Dekoratsioonid olid küll maalitud realistlikult, kuid oli näha, et nad on loodud kunstiliselt. Ruum oli puhtalt
sellega siiski lavale astuma. Kontakt modernismiga sula-ajastu lõpul, samuti post-modernismiga. 70ndatel stabiilne olekuaeg, 80nendatel samuti stabiilne, vaatamata imelikele suhtumistele, suvalisele tsensuurile jne. 2. Mille poolest erineb olustikurealism sotsialistlikust realismist? Tooge näiteid olustikurealistlikust teatrist. Olmerealism muutus populaarseks 50nendate II poolel, 60nendatel. Seda iseloomustas stiililine järjepidavus, staatilisus, olustikulisus, täpsus, pisiasjadel lasus suur osatähtsus, näitleja mängus taotleti lihtsust, edasi kanti elutarkus ja mõõdukus. Teatrilavastus lähtus tekstist, stiil tulenes kirjandusliku teksti stiilist. Populaarsed olid nii Eesti kui ka nõukogude repertuaar. Publiku hulgas oli populaarne Eesti klassika, seda lavastati olmerealistlikus võtmes. Lavakujundus ja kostüümid: visuaalne keskkond ja illusionism, detailsus, ajalooline ja olustikuline tõepärasus
võtab kõik kättesaadava materjali. . . siis on ju kõik korras. Kõigi materjalide haaramine uurimusse on ajaloolase puhul loomulikult kohustus. Kui mingi osa neist välja jääb, tuleb seda märkida, miks nii te- hakse, tunnistada fakti. Mõnede materjalide puhul aga ei ole väljajätmine kuigi oluline fakt, ei avalda konkreetsele uurimusele mõju ning selle välja- jätmine ilmselt eriline probleem ei ole. Püsides antud võimaliku vea piires ei ole kõigil pisiasjadel tähtsust. Teisalt on ju hea, kui üritatakse üles lu- geda kõik detailid. Kirjutamisel peab ju kirjutama ka tausta. Kui kirjutame näiteks ühe mõisa ajalugu, ei või olla kindel, et kõik mõisad oleksid olnud samasugused. Kui näiteks mõisas kirjeldatava perioodi jooksul tehti neli va- kuraamatut ning ajaloolane arvestab ainult ühte, siis ta ikkagi peab ütlema, miks ta valib vaid ühe neist. Kui ajaloolane võtab kahekümnest ühe ning