Pindaros (0)

Pindaros
6.–5. s. eKr (528- 438 eKr)
Teeba poeet , ülistuslaulu tuntuim viljeleja, kes sai hariduse Ateenas. Ülistuslaule kirjutati tellimise peale, nende sisuks oli teatud isiku ja tema suguvõsa vooruste ülistamine ning õpetlikud filosoofilised arutlused. Stiililt olid ülistuslaulud pidulik-tõsised ning värsiehituselt keerulised. Voorust ei pidanud Pindaros kellegi isiklikuks omaduseks, vaid jumalate ja esivanemate päranduseks. Luuletaja arvates ühendas vooruse mõiste atleetikat ja eetikat, see tähendab väljendas harmoonilise isiku ideaali . Pindarose luulet iseloomustavad raskepärane stiil, assotsiatiivsus, kõnekujundite rohkus ning sõnalooming. Pindarose looming oli antiikajal jaotatud 17 raamatusse, mis hõlmasid mitmesuguseid koorilüürika liike: epiniikione, paiaane, ditürambe, prosoodione, porteenine, enkomioone, hüporeeme ja epitalaamione. Tänini on säilinud 4 raamatut 45 üksikteosega: need on oodid olümpia, Delfi (pythia), Isthmose ja Nemeo mängude võitjate (vankrisõitjate, jooksjate, flöödimängijate) auks. Pindarose looming on mõjutanud Euroopa rahvaste luulet alates Renensansi- ja Barokkajastust.

Epiniikion Etna Hieronile
(esimene Pythia võidulaul)

STROOF V
145 Kui su jutt käib ikka targu ,
kui lühidaks laia loo
kokku tõmbad, siis inimestelgi raskem
laita ju sind. Ülemäär tüütav
lootust erka tuimaks töntsitab.
150 Ning eks kodanikkude meel ju vargsi ka
teiste kiitmist kuulvana saa kadedaks.
Ükstakõik – kaastunde tulv on solvavam.
Head ära käest lase eal! Hoia õiget
tüüri sa pealikutöös ning
155 keelt aga tõealasil pinni järjest!
"Kreeka kirjanduse antoloogia"
"antiigileksikon"