Pindaros6.–5.
s. eKr
(528- 438 eKr)
Teeba poeet , ülistuslaulu
tuntuim viljeleja, kes sai hariduse Ateenas. Ülistuslaule kirjutati
tellimise peale, nende sisuks oli teatud isiku ja tema suguvõsa
vooruste ülistamine ning õpetlikud filosoofilised arutlused.
Stiililt olid ülistuslaulud pidulik-tõsised ning värsiehituselt
keerulised.
Voorust ei pidanud Pindaros kellegi isiklikuks omaduseks,
vaid jumalate ja esivanemate päranduseks. Luuletaja arvates ühendas
vooruse mõiste atleetikat ja eetikat, see tähendab väljendas
harmoonilise isiku
ideaali . Pindarose luulet iseloomustavad
raskepärane stiil, assotsiatiivsus, kõnekujundite
rohkus ning
sõnalooming. Pindarose looming oli
antiikajal jaotatud 17
raamatusse, mis hõlmasid mitmesuguseid koorilüürika liike:
epiniikione, paiaane, ditürambe, prosoodione, porteenine,
enkomioone, hüporeeme ja epitalaamione. Tänini on säilinud 4
raamatut 45 üksikteosega: need on
oodid olümpia, Delfi (pythia),
Isthmose ja Nemeo mängude võitjate (vankrisõitjate, jooksjate,
flöödimängijate) auks. Pindarose looming on mõjutanud Euroopa
rahvaste luulet alates Renensansi- ja Barokkajastust.
Epiniikion
Etna Hieronile
(esimene Pythia võidulaul)
STROOF
V
145
Kui su jutt käib ikka
targu ,
kui lühidaks laia loo
kokku tõmbad, siis inimestelgi raskem
laita ju sind. Ülemäär tüütav
lootust erka tuimaks töntsitab.
150
Ning eks kodanikkude meel ju vargsi ka
teiste kiitmist kuulvana saa kadedaks.
Ükstakõik – kaastunde tulv on solvavam.
Head ära käest lase eal! Hoia õiget
tüüri sa pealikutöös ning
155 keelt aga tõealasil pinni järjest!
"Kreeka
kirjanduse antoloogia"
"antiigileksikon"
Kõik kommentaarid