See võib seostuda ka põgenemisega oma eelneva elu eest ja püüdega alustada uut ja rahulikku elu ilma igasuguse rõhumiseta, mida enne põhjustasid teised inimesed. Romaan ,,Hingede öö" kirjeldab ennekõike peategelase sisepagulust, mis väljendub ummik- ja üksindustundes ning eksistentsiaalses kriisis, mis on peategelast tabanud. Vaadates romaani peategelast võib öelda, et ta on pagulane nii riigi suhtes, kust ta põgenes, kui ka enese suhtes. Ta otsib väljapääsu oma pimenenud hingekaosest ja leiabki selle. Ta pääseb välja surnud mehe majast ning seega võib öelda, et ta alustab uut elu. Ma arvan, et peaaegu kõik inimesed on mingil määral pagulased. Nad põgenevad oma hirmude eest, lükkavad edasi neile ebameeldivaid toiminguid. Mida aga teha selleks, et vabaneda oma sisepagulusest ja sellega kaasnevast hirmutundest? Lihtsalt oodata, kuni keegi sellest välja juhatab? Kindlasti mitte, sest pigem tuleb endal võidelda ja koridori lõpus paistva
Hingepagulane on inimene, keda vaevab üksindus, ängistus. Ta tunneb ennast kogu aeg võõrana. Tema hinges peitub süümepiinasid, umbusaldust, äravust ja hirmu. Elupagulane pettunud, võõrdunud ning kodumaata inimene. Miks tunneb minategelane end võõrana? Ta on võõras koas ning teda ei tunta. Ta tunneb ennast igal pool kutsumata külalisena. Mida tähendab väide, et minategelase teekond kulgeb läbi pimenenud hingekaose? See teekond läbib psüühika ahistatud osasid, mis on süümepiinades ja hirmus. Kommenteeri Octavio Pazi väidet: "Üksindus on inimolemise sügavaim põhi". Üksindus on inimese psüühika jaoks kõige raskem. Selle talumine tekitab palju süümepiinu ning enese hukkamõistmist. Kas nõustud seisukohaga, et inimene on moraali valdkonnas vaba? Jah
Rinde uuesti Narva alla jõudes lahkus linna ja lähema ümbruse elanikkond.Üksikuile julgemaile,kes jäänud,soovitati lahkuda lääne poole Vaivara-Türsamäe joont.Kuna linnas endas tollal sõjaväeosi polnud puhttaktikalisil põhjusil,jääb Narva pommitamise iseloomustamiseks vaid üks põhjus:hävitamine kättemaksuks.Sellega taheti näidata oma jõudu ja võimu. Oli 6. märtsi õhtu.Rindel vaikne ja rahilik.Vaevalt oli aga pimenenud,kui ida pool kuuldus tugevat lennukimootori mürinat,mis kuulutas suurema arvu masinate sisselendu.Meiepoolne õhutõrje astus kohe tegevusse,et segi paisata tagala mõne suurema keskuse vastu suunatud lennurivi.Eeldasime rünnakut kas Jõhvile,Rakverele või Tapale.Kiiresti süttisid aga Narva,Olgino ja Peeterristi kohal ,,jõulupuud"ja kohe langesid ka pommid. ,,säraküünalde"asetus näitas,et pommitusobjektideks oli ainult inimtühi Narva ja Tallinna maantee kuni Peeterristini
või vene keelega; teistsuguseid eesti koole pole tänini olnudki, mis õige eesti kool oleks..." Jalg-jalalt oli Indrek juba ammugi ukse poole tammunud, aga see ei vähendanud põrmugi punahabeme sõnavoolu. Õnneks astus paar meest sisse. Nüüd söandas Indrek avalikult põgeneda. Aga kui puhvetipidaja seda nägi, hüüdis ta temale järele: ,,Muud kui hääd kätt, aina hääd kätt, ja kui siia tagasi, siis kura kätt, ikka kura kätt!" Räidinud sügisilm oli vaheajal sootuks pimenenud. Auruses õhus piiras põlevaid laternaid kaugemalt vaadates nagu mingisugune aupaistus. Nende ümber oleks nagu lugematu hulk pisitillukesi kihulasi surunud, milliseid Indrek kunagi varem polnud näinud ja kes valgusid laterna ümbert laiali, niipea kui Indrek neile lähenes, nagu kardaksid need teda. ,,Kura kätt, ikka kura kätt!" helises tal kõrvus ja milleski aru andmata talitas ta nende sõnade järele. Aga varsti
annaabi.ee 
