Eesti keeles võib kasutada ka väljendit värviväljamaal. Selle terminiga hakati 1950. aastatel tähistama puhaste täiesti struktureerimata (kujundamata) värvipindadega opereerivat abstraktset maalisuunda. M. Rothko jõudis oma küpse stiilini 1947. aasta paiku. Tavaliselt on tema suur lõuend ühevärviline, ent sellele on peale maalitud pehmete hajuvate servadega värvitriibud või - vööndid, mida on üldjuhul kolm. Need värvipinnad võivad näida pilvetaoliselt hõljuvatena ja tekitada ruumilise sügavuse illusiooni. Tema maalid on neutraalsed ja impersonaalsed. Mark Rothko. Nimeta (Violetne, must, oranzh, kollane,valge ja punane) (1949)õli, lõuend Solomon R. Guggenheim Museum -8- Mark Rothko. Nimeta (Must ja hall) (1969/70)akrüül, lõuend Solomon R. Guggenheim Museum Barnett Newman (1905-1970) on ameerika abstraktse ekspressionismi olulisemaid esindajaid ja colour-field-paintingu loojaid
erinevad Pollockist ja De Kooningist, näiteks pole nad tegevusmaalijad või pole isegi eriti ekspressionistlikud, küll aga abstraktsed. Viimaste esindajaks on Mark Rothko. Rothko alustas küll Gorky tüüpi ekspressionistlik-sürrealistlikus laadis, kuid 1947. aastal jõudis oma küpse stiilini. Suurel ühevärvilisel pinnal näeb tavaliselt kolme ebamääraste hajuvate servadega nelinurkset värvitriipu või vööndit, mis pilvetaoliselt hõljudes loovad kummalise ruumitunde. Sageli toon-toonis värvilaigud näivad olevat täidetud sisemise valgusega ja võivad vaatajat innustada meditatsioonile või anda talle müstilise kogemuse. Samas näitab Rothko kunst ilmekalt sõjajärgsele avangardile tüüpilist tendentsi – kontseptsiooni ahenemist ja monotoonse enesekordamise ohtu. Mark Rothko (1903 - 1970): Oranž ja kollane (1956) ● ROBERT MOTHERWELL (1915-1991)
erinevad Pollockist ja De Kooningist, näiteks pole nad tegevusmaalijad või pole isegi eriti ekspressionistlikud, küll aga abstraktsed. Viimaste esindajaks on Mark Rothko. Rothko alustas küll Gorky tüüpi ekspressionistlik-sürrealistlikus laadis, kuid 1947. aastal jõudis oma küpse stiilini. Suurel ühevärvilisel pinnal näeb tavaliselt kolme ebamääraste hajuvate servadega nelinurkset värvitriipu või vööndit, mis pilvetaoliselt hõljudes loovad kummalise ruumitunde. Sageli toon-toonis värvilaigud näivad olevat täidetud sisemise valgusega ja võivad vaatajat innustada meditatsioonile või anda talle müstilise kogemuse. Samas näitab Rothko kunst ilmekalt sõjajärgsele avangardile tüüpilist tendentsi kontseptsiooni ahenemist ja monotoonse enesekordamise ohtu. ROBERT MOTHERWELL (1915-1991) Motherwell asetus abstraktsionismi kahe äärmuse tegevusmaali ja hermeetilise abstraktsionismi vahele
erinevad Pollockist ja De Kooningist, näiteks pole nad tegevusmaalijad või pole isegi eriti ekspressionistlikud, küll aga abstraktsed. Viimaste esindajaks on Mark Rothko. Rothko alustas küll Gorky tüüpi ekspressionistlik-sürrealistlikus laadis, kuid 1947. aastal jõudis oma küpse stiilini. Suurel ühevärvilisel pinnal näeb tavaliselt kolme ebamääraste hajuvate servadega nelinurkset värvitriipu või vööndit, mis pilvetaoliselt hõljudes loovad kummalise ruumitunde. Sageli toon-toonis värvilaigud näivad olevat täidetud sisemise valgusega ja võivad vaatajat innustada meditatsioonile või anda talle müstilise kogemuse. Samas näitab Rothko kunst ilmekalt sõjajärgsele avangardile tüüpilist tendentsi kontseptsiooni ahenemist ja monotoonse enesekordamise ohtu. ROBERT MOTHERWELL (1915-1991) Motherwell asetus abstraktsionismi kahe äärmuse tegevusmaali ja hermeetilise abstraktsionismi vahele
annaabi.ee 
