Keelpillid Kaks sorti A) poogenkeelpillid: Viiul, altviiul e vioola, Tsello ja kontrabass B) näppekeelpillid: Harg ja kitarr · 16.-17. sajandil kujunesid euroopas välja Viiul, altviiul e vioola, Tsello ja kontrabass(valmistamiseks kasutati erinevaid puite: Kuusk, mänd ja vaher jne). · 17. - 18. saj tegutsesid Amatide, Guarneride ja Stardivaride Suguvõsast pärit pillimeistrite saavutused on jäänud tänani ületamatuks. · Nn viiulite perekonnda kuuluvad pillid on kõik keelpillid Viiul · Pikkust 60 cm · Kõige heledama häälega Eesti tuntimad viiuli mängijad: Manno Männi, Arvo Leibur ja Urmas Vulp Altviuul e vioola · Veidi suurem kui viiul ja madalam Eesti tuntimad vioola mängijad: Arvo Haasmaa ja Rain Vilu Tsello · Pikkus 155 cm
muusika on stiilipuhas, helikeelelt rahvuslik ja kargelt põhjamaine, olles samas avatud 20. sajandi uutele vooludele. 1998. aastast annab Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum välja Heino Elleri nimelist muusikapreemiat. Statuudi kohaselt antakse preemia noorele eesti heliloojale tema heliloomingu eest või interpreedile, kes on oluliselt kaasa aidanud H.Elleri helitööde propageerimisele. Heino Elleri nime kannab Tartu Muusikakool. Näitusel on eesti rahvapille ning kohalike pillimeistrite töid ja muusikariistu, mis valmistatud väljaspool Eestimaad, kuid on huvitavad pillitüüpidena või omavad memoriaalset väärtust. Rahvapillide kollektsioonis on instrumente möödunud ja ka käesolevast sajandist. Välja on pandud mitmesuguses kujus kandled, karjapasunad, sikusarved, vile- ja roopillid, parmupillid, hiiukandled, viiulid, lootspillid ning mitmed teised Eestimaal kasutusel olnud ja olevad pillid. Eelmine sajand armastati teha hästi kaunistatud pille.
Mõned aastad hiljem avastas pilli Viini orelimeister Kirill Demian. Oma töökojas konstrueeris ta lõõtspilli mille põhikuju on säilinud tänapäevani. Pilli hakati mängima põlvedel, pilli ühel otsal olid meloodianupud teisel otsal nupud saate mängimiseks. Heli tekitavad pilli sees metallplaatidel asetsevad keelekesed, mis õhu liikumise mõjul võnkuma hakkavad. Lõõts on viiuli kõrval kõige populaarsem rahvapill Eestis. Eesti lõõtspillideks võib nimetada Eesti kohalike pillimeistrite poolt valmistatud lõõtspille. Need jagunevad kahte peamisse liiki: Teppo tüüpi ehk Võru tüüpi lõõtspill ja liblikapill. Teppo lõõts on Eestile kõige iseloomulikum, see on kolmevõi neljarealine kahe või kolmekooriline diatooniline lõõtspill. Seda tüüpi lõõtsal saab üldiselt mängida ainult kahes mazoorses helistikus. Teppo tüüpi lõõtspill oma särava ja valju heliga, mis sobib hästi vabas õhus mängimiseks. Liblikapillid on Venemaa meistrite toodangu
6 välaspoole lossimüüre, kuna nüüd tunti teda juba üle maailma. Siis valmisid ka sellised tähtsad teosed nagu : ,,Pariisi sümfooniad" ja ,,Kristuse seitse viimast sõna". Sellest perioodist on ka üks tuntuim sümfoonia "Lahkumissümfoonia". Tavapärasele 4 osale järgneb siin viies aeglane osa, mille kestel muusikud lahkud ükshaaval lavalt, lõpuks jäävad vaid kaks kes sümfoonia lõpetavad. See loodi et väljendada pillimeistrite üksindust ja muserdust. Kui 1790 aastal vürst Nikolaus Esterházy suri saadeti muusikaline pool laili kuid Haydn sai ikka pensioni edasi. Sellel perioodil reisis ta Londoni (1791-1792), teda võeti seal väga sööjalt vastu ja kirjutas seal 6 sümfooniat, mis seal ka kohe ette kanti ning edukaks osutusid. Sinna jäi ta 18 kuuks. Nüüd kui tal vaba aega oli pühendas ta ka rohkem aega oma heale sõbrale Mozard-ile, kellega tal olid väga soojad suhted. Ta on isegi talle
2.2 Puidust tarbeesemete valmistamine ja meistrid Puutöö ajalugu on põhjalikult uurinud Ants Viires. Siinkohal toon üles mõningaid huvitavaid dateeringuid leitud puidust esemetest. 1430 a. oli esimesi teateid puidust pillidest. Ühte Lõuna-Saksamaa leiukohta nimetataksegi lautode hälliks. Kaks olulist põhjust selleks olid hea asukoht ja hea juurdepääs tähelepanuväärselt kvaliteetsele puidule: alpimetsades kasvasid aeglaselt sellised pillimeistrite hinnatud puuliigid nagu vaher, mänd, jugapuu, torkav kuusk, pirnipuu ja pappel. 16. sajandi esimesel veerandil algas lautode meisterdamise tõeline õitseaeg. 1562. aastal kehtestati pillimeistritele tsunftikord, mis aitas pillide kvaliteeti tagada, konkurentsi piirata ja hinnad kõrgel hoida. Üks tuntumaid pillimeistreid oli 1590. aastal sündinud Raphael Mest. Alles on kolm tema valmistatud ja omal ajal väga kõrgelt hinnatud lautot. Rootsis Linköpingis on säilinud
Hiljem on neile lisandunud veel pille ostude, annetuste ja kingituste näol. Keelpillid Juba 17. sajandist on teateid viiuli olemasolust Eesti linnades. Pillil mängimine levis kiiresti ja peagi muutus uudne mänguriist väga populaarseks. Küladesse jõudis viiul aastakümneid hiljem ning oli algselt seotud vennastekoguduseliikumisega. Muuseumi kollektsioonis on sadakond viiulit, vioolat, tsellot ja muud keelpilli, neist ekspositsioonis küll vaid väike osa. Unikaalsemad on itaalia pillimeistrite Paolo Maggini ja Gasaprd Duiffo Pruggardi valmistatud pillid. Vanimaks teadaolevaks Eestis elanud pillimeistri tööks on Antony Wäszgnergeri 1727. aastal tehtud viiul. Pillikollektsioonis on August Kristali (1866-1925) ja Felix Villaku (1921-1997) rahvusvahelistel võistlustel auhindu saanud pillid, tuntud meistrite Jakob Maloki, Peeter Ivanovi, Hans Nordeni, Johannes Hingi, Johann Rätsepa, Aado Pudeli ja paljude teiste nimekate meistrite tööd, mis on leidnud ka rahvusvahelist tunnustust
annaabi.ee 
