Euroopa vanim keskaegne eepika Iiri saagad. Islandi eepika. Anglosaksi eepos 1. Filid olid laulikud-jutuvestjad, kes hõimupealike lähedaste nõuandjate ja ennustajatena jäädvustasid eepilistes lugudes sugukondade genealoogiat, muistseid müüte ja uskumusi. 2. Bardid olid laulikud ja esitasid muusika saatel ülistuslaule valitsejaile ja sangareile 3. Kujunemisajaks loetakse II-VII sajandit 4. Iiri saagasid hakati kirja panema umbes VII sajandist, iiri munkade poolt. 5. Iiri saagad olid loodud proosa vormis, sageli proosajutustuse vahel olid värsid 6. Põhjaiiri saagade kangelased olid ulaadide kuningas Conchobar ja tema õepoeg Cuchul(a)inn. Neis hinnati väärikust ja suuremeelsust 7. 8. ,,Vanem Edda" on Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik; koondab laule, mis pärinedes eri aegadest, paiguti üksteisele ka vastu räägivad. 9. ,,Vanem Edda" laulud on pärit XI-XII sajan...
1) Pikemad teosed kuuluvad aleksandria stiilis ,,õpetatud" luule liiki: erudeeritud, lihvitud, mütoloogilise sisuga, enamasti mini-vormiline. 2) paljud luuletused kirjutatud nn mööda minnes (juhuluule), tühistel teemadel. 3) keskseks peateemaks on traagiline armastus Lesbia vastu (selle varjunime all, mis peab meenutama Sapphot, peitub antiikaja teadete järgi senaator Metelluse abikaasa Clodia, Cicero poliitilise vastase õde, Rooma seltskonnadaam) 4) epigrammiline pilkeluule oli enamasti terav ja halastamatu, suunatud kindlate isikute pihta. Esineb sageli lihtrahvalikku jämedat sõimu ning folkloorseid valemilisi väljendeid. 38. Kes oli Vergilius? Nimetage ta teosed. Vergilius (70 19 e.m.a.) oli Põhja-Itaaliast alamkihist pärit maaomaniku poeg, poeet, Rooma rahvuseepose ,,Aeneis" autor. Tema esimene suur luuleteos oli ,,Bucolica" (,,Karjaselaulud"), millele järgnes poeem ,,Georgica" (,,Põllutööst"). 39
Koomiline teater: farss (lühinäidendid). Suuri sarnasusi Itaalia renessansi commedia dell’ arte’ga. Francois Villon: prantsuse luuletaja. Sünniaastal põletati Jeanne d’ Arc. Hoolimata ümbruse keskaegsusest paistab Villoni luule silma oma aja piire ületava individuaalsusega, mis teeb temast moodsa prantsuse luule eelkäija. Seotud kaklustesse, röövimistesse. „Väike testament“, „Suur testament“. Ballaadid, surmatantsu motiiv: pihtimuslik luule. Pilkeluule, vaatleb parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutab rõhutatud kontraste. Elu ülekohtu vastu protestiv, surma ees naerev. Nt „Ballaad poodutest“. 6. Renessansi ajaloolis-kultuuriline taust. Renessansi kirjanduse põhinähtused. Keskajale järgnev, antiigist ja loodusest tiivustatud vaimuliikumine Lääne-Euroopas XIV-XVI saj. Uusaja algus, pööre loomulikkuse, ratsionaalsete teadmiste poole. Inimese kui isiksuse vabanemine keskaja kirikudogmade ja seisuslike
Talle polnud miski püha. Villon kirjutas surma narrivaid luuletusi. Selline oli ka tema elu -- surma narriv. Tema luulet iseloomustab veel satiirilisus ja individuaalsus. Luuletaja on viljelenud pihtimuslikku luulet, mida ühendab surmateema ja surmatantsule lähedane meeleolu. Surmatantsu motiiv hakkaski euroopa kultuuris levima Villoniaegsel Prantsusmaal, mis oli sõjast ja katkudest laastatud. Francois Villoni luules oli ka teine külg, nimelt pilkav ja satiiriline. Tema pilkeluule oli isiklik ja kujundlikkus konkreetne. Selles sarnanes ta oma eelkäijale pariislasele Rutebeufile. Erinevus seisneb selles, et Villoni luule oli veelgi isikupärasem. Ta vaatles parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutas rõhutatud kontraste ning kirjeldas üksikasjalikult elu mandumise tunnuseid mäda ja roisku, justkui ta nautinuks neid. Samas lõi ta pilklikke epitaafe ehk hauakirju iseendale ning kujutas sõprugi endale järele hüüdmas («Epitaaf», «Rondoo»).
Catulluse lüürikas avaldub armastus esmakordselt suure, võimsa, hingestatud, inimest ülendava tundena. Seetõttu meenutavad C luuletused uusaja lembelüürika parimaid näidiseid. Armuõndsuse ja meeleheite kirjeldamisel on luuletaja tabanud selliseid tundetoone, mis veel tänapäevalgi lugeja hinges vastukaja leiavad. C arvukad juhuluuletued veetlevad oma vaimukuse, siiruse, humoorikuse ja hingesoojusega. Juhuluuletuste vastandiks on autori epigrammiline pilkeluule. Kõik epigrammid pole õelad ja kõik tema agressiivse tendentsiga luuletused ei kuulu epigrammide hulka. C pilge on terav ja halastamatu, alati kindlate isikute pihta. Invektiivid Caesari vastu on poliitilist laadi, mõneski luuletuses rünnatakse anarhistliku kallakuga poeete, pilgatakse mõningaid isikuid nende kõlvatuse ja pahede pärast. Egrammid on napisõnalised, struktuur, keel lihtsad, esineb rahvakeelt, isegi sõimu. Sageli folkloorsed valmilised väljendid.
annaabi.ee 
