leiva häbistamine, mille tagajärjeks oli nälg majas. Ka usuti, et maha visatud leivatükk nutab seitse aastat. Leivaga seotud toimingute puhul ei tohtinud soovida „jõudu”, vaid ainult „jätku”, et leiba ikka jätkuks. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva arusaamade järgi seotud halbade tagajärgedega. Leival oli oluline osa ka rahvakalendri tähtpäevade tähistamisel. Karja õnneks pidi vastlapäeval leiba küpsetama. Küpsetati nii pikergusi leibu kui ka väikesi vastlakakke. Neid hoiti kuni kevadeni viljasalves ja karjalaskepäeval anti siis loomadele. Kombeks oli ka alleshoitud jõululeiba vastlapäeval või karja väljalaskmisel loomadele jagada (Kalvik). Vanasti peeti vajalikuks tuhkapäeval ahjule ikka labidat näidata. Tuli midagi küpsetada, siis ei läinud leib suvel hallitama. Nii küpsetatigi tuhkapäeval mitmesuguseid kakukesi ja tehti tuhapätsi ehk tuha all küpsetatud odrajahust
Nagu nimigi vihjab tarvitatakse neid rannakarpe söögiks. Söödavate rannakarpide levila hõlmab Põhja-Ameerika Atlandi ookeani põhjaranniku, Euroopa ja mitmed teised parasvöötmesse ja polaaraladele jäävad alad. Teda leidub ka Läänemeres. Rannakarp asustab enamasti euritoraali vööndit, kinnitudes oma büssusega kividele ja teistele tugevatele substraatidele. Tumedaid, sinaka läikega karbipoolmeid, kujult veidi pikergusi, tunnevad kõik. Paljud aga ei tea, et nad on söödavad, nagu ütleb ka nende nimi: söödav rannakarp (Mytilus edulis). Paljud on karpe ju poeriilulilt ostnu, ainult et konservi sisu on püütud mujalt maailmast, kuna meie juures ei kasva söödav rannakarp eriti suureks. Söödavaid rannakarpe (soome keele mõjutusel aeg-ajalt tõlgitud kui ka sinimerekarbid või sinikarbid (sinisimpukot)) ostes tuleb jälgida, et karbid on elus ja värsked. Karbid peavad
Selle söömine aitas lastel suureks kasvada ja tüdrukutel suured rinnad kasvatada. · Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba pere laguneb. · Leivapätsi ei tohtinud lauale asetada alumise koorikuga ülespidi, see tõi riiu majja. · Kes lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Leival oli oluline osa ka rahvakalendri tähtpäevade tähistamisel. Karja õnneks pidi vastlapäeval leiba küpsetama. Küpsetati nii pikergusi leibu kui ka väikesi vastlakakke. Neid hoiti kuni kevadeni viljasalves ja karjalaskepäeval anti siis loomadele. Kombeks oli ka alleshoitud jõululeiba vastlapäeval või karja väljalaskmisel loomadele jagada. Vanasti peeti vajalikuks tuhkapäeval ahjule ikka labidat näidata. Tuli midagi küpsetada, siis ei läinud leib suvel hallitama. Nii küpsetatigi tuhkapäeval mitmesuguseid kakukesi ja tehti tuhapätsi ehk tuha all küpsetatud odrajahust leiba, mille sisse pandi vahel ka liha
purustamine luuüdi kätte saamiseks (olevat hea maiuspala). need pihukirved olid enamasti valmistatud tulekivist. Moustier'i kultuur on iseloomulik neandertaallastele. Neil oli olemas juba kolm-neli erinevat tööriista liiki. Tulekivi küljest löödi ära kettalaadne kild, sellest löödi veel kilde servadest. Nii said nad päris hea tööriista: kivid, mis on teatud servast teravaks tehtud, piklikud ja kolmnurksed. Neid sai kasutada väga mismesugustel eesmärkidel. Pikergusi kasutati tõenäoliselt primitiivsete nugadena. Kividest kildude löömiseks kasutati arvatavasti sarvest tööriistu. See on peenem ja oskuslik tehnika. Tulekivist korrapäraselt kildude eraldamine - retuseerimine. Seda tehti kahest küljest. Retuseerimine hakkab peale just sel ajal. Aurignaci kultuur - Euroopassse jõuavad esimesed kromanjoonlased. Erinevaid tööriistu on juba päris palju. Otsad on ära löödud ja siis eraldati õige nurga all lüües pikemaid noalaadseid kilde. Lisakas
Ehk tuletad sa meelde, millise armsa huviga su mõte ja su pilk kiindus sellesse väikesesse purpursete ja taevassiniste tiibade vurisevasse keerisesse, mille keskel hõljus mingi tabamatu kuju, mida ta kiired liigutused varjasid. Ohuline olend, mida sa ebamääraselt selle tiibade värina taga aimasid, näis sulle lummutuslikuna, fantastilisena, mida võimatu on kombata ja näha. Aga kuidas sa imestasid, kui kiil lõpuks pilliroo otsakesele laskus ja sa hinge tagasi hoides võisid uurida ta pikergusi läbipaistvaid tiibu, pikka emailist ülikonda, kaht kristallset silma; ja kuidas sa kartsid, et see kuju jälle varjuks ja elav olend kimääriks muutub! Tuleta meelde neid muljeid ja 91 5 2 sa mõistad kergesti Gringoire'i tundmusi Esmeraldat vaadeldes, keda ta seni oli näinud ainult tantsu, laulu ja rahvamassi keerises, nüüd aga äkki nähtavas, käegakatsutavas kujus. Ikka sügavamale unistustesse laskudes ütles ta ebamääraselt oma silmadega tütarlast
annaabi.ee 
