või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde? Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki
häiret, mis meie liha pärib looduselt. EMA: (Mõttlikult) See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav. POEG: Surra, magada! Jah, magada...Võib-olla undki näha? VANAEMA: (Osutab oma ninale) Siin ongi konks! ISA: (Vaatab järjest kõigile otsa) Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise mõllu puntrast pääseme. EMA: See paneb kõhklema, siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk. ISA: Kes taluks aja piitsutust ja torkeid? ÕDE: Rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi. POEG: (Ohkab sügavalt sisse ning lausub raskelt) Põlatud armupiinu... VANAEMA: (Agressiivselt) Kohtu aeglust ja võimu jultumust ning jalahoop, mis malbe teenekust saab väärituilt. EMA: Kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? ISA: Kes koormat kannaks ja higistaks ning ohkaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma. VANAEMA: (Väriseva häälega) Sel uurimata maal, kust ükski rängur ei tule tagasi.
Jah, magada... Võib-olla undki näha? tule tagasi, -ei rabaks tahet, mis Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod pigem talub tuntud halbusi, kui pageb meil võivad tulla selles surmaunes, kui teiste, tundmatute juurde? maise möllu puntrast pääseme, Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, kõiki miks viletsusel iga on nii pikk: ja südiduse loomulikust jumest kes taluks aja piitsutust ja torkeid, saab nukra mõtte põdur kahvatus rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, ning lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad ja kaotavad teo nime... Pildid Nii kujutatakse Hamletit, kui ta esitab oma monoloogi ´´Olla või mitte olla´´ Ta on mõtisklemas oma elu üle. ´´Hamlet ja vaim´´ Henry Fuseli (1789)
või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah magada... Võibolla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde? Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki
Ma ei taha teid oma teiste teenritega ühe pulga peale panna; sest ausalt öeldes on mul hirmus jõle kaaskond..." Hamlet ei olnud rahul oma teenijaskonnaga, kes tema järel pidevalt nuhkisid. Ta ei tahtud oma eniseid koolikaaslasi samal tasemel kohelda. ,,Sa rõve lurjus, verine himur, julm reetur, ilge verepilastaja! Oo, kättemaks!" Hamlet oli tüdinenud mõtisklustest, mis ta edasi tegema peaks. Ta otsustas isa mõrvarile vääriliselt kätte maksta. ,,Kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust, ja võimu jultumust, ning jalahoppe, mis malbe teenekus saab vääritult, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga?" Hamlet arutles selle üle, kas õigem oleks elada ja võidelda või alla anda ja oma elule lõpp teha ehk ,,Olla või mitte olla see on küsimus." ,,Ta õige palga sai, sest selle mürgi ta ise segas. Teineteisele me peame andeks
Laerter murdis reegleid. Tal oli terav ja mürgitatud mõõk. Rüseluse käigus õnnestus tal Hamletit tabada. Järsku kiljatas kuninganna. Ta oli joonud klaasist, kus oli mürgitatud jook, juhuks kui Hamlet peaks duelli keskel juua tahtma. Kuninganna suri. Sellepeale Hamlet torkas Laertest ja seal nad surid kõik koos. Kas kättemaks on tugevus või nõrkus? Andestamine Kas Hamlet oli hull? Tsitaadid · ,,Kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust, ja võimu jultumust, ning jalahoppe, mis malbe teenekus saab vääritult, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga?" Hamlet arutles selle üle, kas õigem oleks elada ja võidelda või alla anda ja oma elule lõpp teha ehk ,,Olla või mitte olla see on küsimus." · ,,Ta õige palga sai, sest selle mürgi ta ise segas. Teineteisele me peame andeks
või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada - muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah, magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui end igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks, ja higistaks ja ohkaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma - sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi, - ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde? Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki