Badanina, E. Dõrina, A. Fedorenkova Ajakohase ning vanaaegse (18-19 saj.) hariduse erinevused • Ajakohane haridus: Lastele õpetatakse • Vanaaegne haridus: olukordadega kohanema, Lapsed said rohkem hellitust sotsialiseerivad. Lapse elus ja hoolt ammelt, kui võtavad osa mõlemad vanematelt. Füüsilised vanemad, nad saavad aru karistused olid laialt levinud. ning rahuldavad tema Guvernöörid piitsutasid lapsi. individuaalseid eluvajadusi. Vanematele oli oluline lihvida Vanemad ei löö ja ei riidle lapse isiksust. lapsi, nad annavad andeks. Kui nad on stressis, siis korraldavad stseeni. Peategelane – Jevgeni Onegin Peategelane – Tatjana Larina Onegini 1.Kasvatustingimused: kasvatus Jevgeni kasvatus oli väga halb. Ta kasvas ilma emata, isa kergemeelne mõisahärra, ametnik, kes ei pööranud tähelepanu oma pojale
1348. aastaks oli katku surnud juba miljoneid inimesi - umbes kolmandik Euroopa elanikkonnast. Must surm tekitas kabuhirmu. Inimesed vältisid üksteist kartes katku nakatuda. Paljud linnaelanikud põgenesid maale, levitades haigust ka seal. Et põlluharijaid jäi vähemaks, tekkis toidupuudus ja sellega kaasnes ka tihti näljahäda. Kuna katk tappis ka palju inimesi maakohtades, jäi palju külasid inimtühjadeks. Inimesed püüdsid teha kõik, mis vähegi võimalik, et peatada katku. Mõned piitsutasid ennast, et näidata jumalale, kui õnnetud nad nii ebaõiglase kohtlemise pärast on. Uksele maalitud punane rist tähendas, et majas on katk. Kurjategijad ja vabatahtlikud laadisid surnukehad vankritele ja matsid suurtesse ühishaudadesse. Muhkkatk oli haigus, mis levis maailmas kuni 18. sajandini. Seda levitasid katku nakatunud rotid. Kohutav katkupuhang levis 14. sajandil kiiresti linnast linna, kus kõige ebatervislikumad kohad tol ajal olid prahi ja jäätmetega reostatud tänavad
Leibl 1844-1900 – käis Pariisis korduvalt, Noor pariislanna – pokott, Naised kirikus Thoma 1839-1924 – kergelt romantilise alatooniga realist Inglise Maal – 18. ja 19. sajandil, keskajal, Briti saared etendasid kunstis väga tähtsat osa, miniatuurmaal, uus kunsti hoogne areng algas alles 18.saj esimesel poolel, rahvusliku maalikoolkonna rajajaks oli 1697-1764 Hogarth – sai kuulsaks oma źanripiltide ja piltide sarjaga, mis piitsutasid inimlikke pahesid, 1723-1792 Reynolds – eelkõige portretist Gainsborough 1727-1788 – porteritist, aga ka loodusmaalija, „Poiss sinises”, Turuvanker 1769-1830 Lawrence – peamiselt portretist, Pius VII portree, Blake 1757-1827 – lisaks maalikunstile oli ka luuletaja ja kirjamees, Ammumöödunud ajad, Morland 1763-1804 – loomamaalija, „Lõunapaus” Constable 1776-1837 – eeskuju võttis madalmaade loodusmaalijatelt, „Heinavanker”
töötas ta välja oma tähendusteooria alused. Viimane põhines keelelise propositsiooni ja välise fakti loogilise vormi sarnasusel. Loogilist vormi ennast selle teooria järgi aga mõistagi sõnadega väljendada ei saanud, kuna vastasel juhul oleks tekkinud paradoks; seega oli kogu keel fundamentaalselt müstiline. Wittgenstein ei olnud oma vaimulaadilt teadlane või õpetatud teoreetik. Pigem oli ta vankumatu ja veendumuskindel kunstigeenius, kes elas hullumeelsuse piirimail. Teda piitsutasid tagant tema enda seesmised deemonid ja kirgastused. ,,Ma ei ole religioosne inimene," ütles ta oma karjääri lõpupoole ühele õpilasele, ,,kuid ma ei saa midagi parata, et näen iga probleemi religioossest vaatenurgast." Kui puhkes Esimene maailmasõda, liitus Wittgenstein vabatahtlikuna Austria armeega. Erinevalt Russellist, kes oli patsifist ja sattus oma sõjavastaste vaadete pärast isegi vanglasse
mitteakadeemilised, religioosse häälestusega elufilosoofid nagu Kierkegaard või kirikuisa Augustinus ning Dostojevski ja Tolstoi. Oma probleemiasetustes oli ta iseseisev ja teda ei huvitanud küsimused, mida ta ise fundamentaalseks ei pidanud. Wittgenstein ei olnud oma vaimulaadilt teadlane või õpetatud teoreetik. Pigem oli ta vankumatu ja veendumuskindel kunstigeenius, kes elas hullumeelsuse piirimail. 5 Teda piitsutasid tagant tema enda seesmised deemonid ja kirgastused. ,,Ma ei ole religioosne inimene," ütles ta oma karjääri lõpupoole ühele õpilasele, ,,kuid ma ei saa midagi parata, et näen iga probleemi religioossest vaatenurgast." Kui puhkes Esimene maailmasõda, liitus Wittgenstein vabatahtlikuna Austria armeega. Erinevalt Russellist, kes oli patsifist ja sattus oma sõjavastaste vaadete pärast isegi vanglasse. Sõda näis noort Wittgensteini kummaliselt innustavat: kui ta oli rindele
annaabi.ee 
