1836 kirjutas luuletuse "Ausamba rajasin..." (lk 155) see oli nagu Puskini poliitiline testament, millega nägi ette oma igavest kuulsust. Abielu osutus õnnelikuks Puskin armastas oma abikaasat ning nelja last ning naine vastas samade tunnetega. Ometi sai katastroof alguse just Puskini naisest, kellega hakkas avalikult flirtima prantslasest avantürist Georges d`Anthes. Noor naine ei osanud meest tõrjuda ning aadliseltskond, keda Puskin oli oma terava keelega sageli piitsutanud, tundis intriigist pigem heameelt. Puskin, kelle iseloomu põhiomadus oli julgus ning kes hindas oma määrimata nime, kutsus prantslase duellile. Kuid vastane lõi kartma, seletas, et ta oli armunud hoopis Puskini inetusse naiseõesse ning tõestuseks isegi abiellus temaga, muutudes sellega üldiseks seltskonna naerualuseks. Kuid ka Puskini kälimehena ei lõpetanud d`Anthes lähenemiskatseid Puskini naisele ning luuletajale ei jäänud valikut. 8. veebruaril 1837 toimus nende vahel duell
Kui aga peaksin valima, siis valiksin noore Mari, kes alles oma Jussiga saunas elas, kuna see Mari oli tõesti alati positiivne, lõõritas laulda ning ei peljanud ka raskeid talutöid. 7. Ma arvan, et oleksin eelistanud elada pigem Oru Pearu peres. Esiteks juba seetõttu, et Pearu ei kurnanud oma perekonda tööga nii nagu seda tegi Andres. Kui tööjõust puudu tuli, siis palkas Pearu lihtsalt abilisi, mitte ei piitsutanud iseend ja oma peret. Ma küll mõistan, et Andresel võib-olla ei olnud nii palju raha, et vajalikke abilisi palgata, kuid sellegipoolest oleksin parema meelega Oru peres kasvanud. Teiseks ka seetõttu, et Pearu ei olnud nii kinni oma õiguse otsimises ning mingil määral tunnistas ka enda vigu, mis sest et enamasti just purjuspeaga. Pearu oli inimlikum, tal olid omad tujud ning ta oli jonnakas, kuid Andres hoidis kõik enda sees. Ma suudan sellepoolest
võimeline tema pärast ka ennast tapma. /.../ "See tütarlaps, kes kibeleb mu meeles, see ongi minu väike võllapuu!"/.../. Teises osas kirjeldab ta iha, kuidas naine tahab teda ja tema ei suuda vastu panna. Siiski suudab üsna kurjalt ja halvustavalt seda ilusat tunnet, iha, kirjeldada: /.../ Su käed mind noolivad kui valkjad ussikesed. Su kuri pilk, su kuri pilk on üles piitsutanud kik mu meeled, et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk./.../ Kolmandas osaski räägib leegist ja õelast aroomist. Neljandas osas kinntitatakse, et on olemas iha ja asja kaunidust, kuid viimastes ridades suudedakse jälle öelda midagi negatiivset /.../me noorus klirisedes langeb rusuks./.../. Kogu luuletus on väga hea, kirjeldab tohutut iha, mida püütaks vältida tuues negatiivseid paralleele. Oli sügis (1926)
Poolehoidu talurahvale näitas Jakobson isegi sellega, et kandis demonstratiivselt pikki juukseid, mis ei sobinud tolleaegse seltskondliku moega. 1862 läks ta Torma mõisniku (Otto v. Lipharti) ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Kokkupõrge Liphartiga on tähtsat osa etendanud Jakobsoni näidendi ,,Arthur ja Anna" loomisel. Varakult on ta torma mõtteid mõlgutanud näidendi kirjutamiseks, milles oleks piitsutanud mõisnike lodevaid eluviise. Liphart võttis ära koolmeistri palgamaad ja tegi sellega ta elu võimatuks, kuid ei saanud teda siiski vallandada. J. Pärn aitas koolmeistri perekonnal kolida Peipsi järve äärde, kus istuti oma kraamiga lodjale ja sõideti Venemaa poole. Hiljem ei sattunud ta enam kunagi Tormasse. Pärast tema lahkumist hakkas Torma muusika-ja hariduselu langema ning aastakümneid mäletati Jakobsonide teeneid rahva ,,vaimuunest ärkamisel". Torma rahvas jälgis
annaabi.ee 
