Tanutamisele järgneb põlletamine. Põlle etteseadja ehk põlletaja on peiupoiss, põll seatakse ette naljatuste saatel. Peale mitmeid katsetusi leitakse põlle õige koht ja seoti noorikule ette. Põlletamisega on ka põllelappimine, mille algatab pruudivend. Pruudivend peab kurtma, et peigmees on ostnud katkise põlle ja ta kutsub pulmalisi põlle lappima. Põlle lapitakse rahaga. Esimese mündi heidab peig, järgnevad peiupoisid ja teised pulmalised. Pruudi vend näitab piitsavarrega: siin on auk! Peiu poisid tõid pulmalisi ükshaaval põlle lappima, vastu hakkajad ka vägisi (kogutud raha jääb mõrsjale). Teine pulmapäev lõpeb noorpaari rituaalse magamaviimisega. Noorpaar läheb esimeseks ööks magama lambalauta (ase on lakas või aidas). Aseme teeb peig heintest mille ta on ise niitnud. Noorpaari juhivad aseme juurde peiu ema ja kaasanaine. Asemele jätab noorik vöö ( või sukad või kingad ). Hommikul äratatakse noorpaar laulu, pillimängu või huikamisega
Alles pärast mitmekordseid katseid leiti õige põllekoht. Põlletamisega oli vahetult seotud põllelappimine, üks paljudest rahakorjamise viisidest. Rahakorjamist juhtis pruudivend (harva ka peig), kes ütles põlle katki olevat ja kutsus pulmalisi põlle paikama auku rahaga kinni katma. Esimesena viskas raha põlle sisse peigmees, siis peiupoisid ja muud pulmalised, ka vanemad. Pruudivend seisis nooriku kõrval ja näitas piitsavarrega, kus oli ,,auk", s.o. kuhu tuli raha laduda. Kui põll oli lapitud, siis võeti see eest ära, seda tegi pruudivend, ja luges raha üle. Põllelappimisel laulis pruudivend: ,,Lappige, põlle, lippige põlle kaupmees andnud katkise põlle!" peiupoisid tõid pulmalisi ükshaaval põlle paikama, vastupuiklejaid vägisi. Kogutud raha jäi mõrsjale. Noorikuga tantsimine oli pulmatseremoonia vältimatu osa. Arvestades tantsimise
» «Oodake mind siin kümme minutit,» ütles härra de Treville, «ja kui ma selle aja jooksul tagasi ei tule, siis minge minu juurde. Asjatu oleks mind kauem oodata.» Neli noormeest ootas kümme minutit, veerand tundi, kakskümmend minutit. Kui nad nägid, et härra de Treville ei tulnud, lahkusid nad, tundes väga suurt rahutust edaspidise üle. Härra de Treville astus julgelt kuninga kabinetti. Ta leidis Tema Majesteedi väga halvas tujus. Kuningas istus tugitoolis ja peksis piitsavarrega vastu saapaid. See aga 75 ei takistanud sugugi de Treville'i ülirahulikult küsimast, kuidas Tema Majesteet ennast tunneb. «Halvasti, härra, väga halvasti,» vastas kuningas, «mul on igav.» Tõepoolest, igavus oli Louis XIII raskeim haigus. Sageli kutsus ta mõne õukondlase, viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: «Härra see ja see, tundkem koos igavust.» «Kuidas? Teie Majesteedil on igav!» ütles härra de Treville. «Kas te ei ole siis täna jahilõbu nautinud?»
inimvoolu hõrenemist oodata. See oli õnnelik tegu, sest siin oli tal juht tähele panna, et temast mööda kanti hullemaid ja suuremaidki kaste, kui tema oma oligi. Sellest sai ta südant: haaras kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma. Kui Indrek jaamahoonest läbi tema esisele jõudis, oli suurem hulk juba lahkunud. Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus, piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis: ,,Kulla noorhärra, kas sõidame?" Vastuseks ei saanud Indrek muud teha, kui võttis kasti, et teda sõidukile tõsta. ,,Seadke serviti, siis mahub paremini," õpetas vanamees. ,,Soo, ja nüüd istuge pääle," käskis ta lõpuks. ,,Kuhu ma küll sõidan? Kuhu ta mu viib?" arutas Indrek endamisi. ,,Kas üle jõe?" küsis voorimees. ,,Ma'p tea isegi," vastas Indrek. ,,Kuis nii? Kuhu me siis sõidame?" Indrek seletas paari sõnaga oma asja.
annaabi.ee 
