värvata ja koolitada teiste seisuste laste seast. Feodaalide poegadest kasvatati enamasti kõrgvaimulikud, talupoegadest alamvaimulikud. Vaimulikud olid keskaja seisustest kõige haritum ja samas kõige väikesearvulisem osa. Vaimulikuks saada ja sellena teenida tähendas suurt lugupidamist. Lisaks teistsugusele eluviisile vajas vaimuliku kasvatus ka pikaaegset ja kindlat koolitust, mida pakkusid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid. Kloostrid olid pidevalt sõdivas maailmas ainsateks tõelisteks religioosse elu keskusteks ning evangeelse puhtuse, karmuse, vähenõudlikkuse, halastuse ja rahu eeskujuks. Kloostrite kõrvale rajati raamatukogusid ja käsikirjade ümberkirjutamise töökodasid. Kloostrikoolides anti haridust tulevastele vaimulikele, et valmistada neid ette misjonitööks ja jutluste pidamiseks. Kloostrite üheks ülesandeks oligi lapsi, kusjuures
Ega asjata ei nõudnud ka kõige paadunumad kurjategijad surivoodil preestrit, ega pihtinud oma surmapatte. Ja ega asjata just surivoodil ei tehtud kõige heldemaid annetusi ja palutud kõikidelt vaenlastelt andeks. Ka surmamõistetule ei keelatud viimast jumalaarmu. Vaimuliku kasvatus vajas pikka aega ja kindlat koolitust, lisaks aga ka teistsugust eluviisi. 7 Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid. Vaimulike ideaaliks oli karm ja ilmalikes küsimustes rangelt erapooletu munk-askeet, kes peab põlgama mööduvat ja maist ning oskama seda kõike sisendada ka tavakristlastele. Mis puutub otseselt laste kasvatamisse, siis juba varasel keskajal oli igas abtkonnas kahte tüüpi koole. Üks neist tegutses väljaspool kloostriseinu ja oli avatud laste jaoks, kes elasid ümbruskonnas -schola exterior. XI saj. kloostrimaterjalid, eriti väljapaistvamate abtide elulood
Riietuse ja relva olemasolu või hobuste arvu järgi võis kindlaks määrata inimese seisuslik kuuluvus. Varandusel polnud mingisugust tähtsust seisuslikus korras. Oluline oli päritolu. 4 2.Vaimuliku seisus 2.1 Vaimuliku kasvatus Vaimulikud olid keskaja seisustest kõige haritum ja samas kõige väiksearvulisem osa. Vaimuliku kasvatus vajas pikka aega ja kindlat koolitust, lisaks aga ka teistsugust eluviisi. Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid. Vaimulike ideaaliks oli karm ja ilmalikes küsimustes rangelt erapooletu munk-askeet, kes peab põlgama mööduvat ja maist ning oskama seda kõike sisendada ka tavakristlastele. Munklusest pidasid palju ka esimesed autoriteedid kirikuisade hulgas, näiteks Basileos Suur. Basileos pidas väga oluliseks kasvatada kloostrites poisse, eriti vaeslapsi. Ta soovitas, et poistele oleks ette nähtud eraldi ruum, igapäevane elukorraldus oleks eale vastav ja järelevalve oleks
kõrval moodustasid keskaja vaimulikkonna seast olulise osa mungad. Vaimulikud olid alates varasestkristlusest kirjatarkuse ja teadmiste kandjad ning sele- tajad, vahendajad inimese ja Jumala vahel. Vaimulikuks saada ja sellena teenida tähendas suurt lugupidamist. 13 Vaimuliku kasvatus vajas pikaaegset kindlat koolitust, lisaks ka teistsugust eluviisi. Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid. Laste kombekus ja kuuletumine oli väga oluline ja tavaliselt olid mungad säärase koolituse üle uhked. Vaimulikuks õppimine algas noviitsiajaga, mis pidi näitama, kas poiss on üldse või- meline teadmisi omandama, distsipliinile alluma, kindlate reeglite järgi elama ja ilmalikest lõbudest lahti ütlema. Munkadeks ei pühitsetud alaealisi. Noormees pidi vähemalt 21 aastat vana olema, kui talle see au osaks sai.
kõrval moodustasid keskaja vaimulikkonna seast olulise osa mungad. Vaimulikud olid alates varasestkristlusest kirjatarkuse ja teadmiste kandjad ning sele- tajad, vahendajad inimese ja Jumala vahel. Vaimulikuks saada ja sellena teenida tähendas suurt lugupidamist. 13 Vaimuliku kasvatus vajas pikaaegset kindlat koolitust, lisaks ka teistsugust eluviisi. Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid. Laste kombekus ja kuuletumine oli väga oluline ja tavaliselt olid mungad säärase koolituse üle uhked. Vaimulikuks õppimine algas noviitsiajaga, mis pidi näitama, kas poiss on üldse või- meline teadmisi omandama, distsipliinile alluma, kindlate reeglite järgi elama ja ilmalikest lõbudest lahti ütlema. Munkadeks ei pühitsetud alaealisi. Noormees pidi vähemalt 21 aastat vana olema, kui talle see au osaks sai.
annaabi.ee 
