kristliku maailmapildi kandjad. Olles ise sageli võõramaalased ja rohkem maailma näinud, vahendasid nad Liivimaale uusi kultuurilisi mõjusid. Piiskopkondade keskuseks oli toomkirik Tallinnas, Tartus, Haapsalus, Riias ja Aizputes. Seal pidasi jumalateenistusi toomhärrad kõgemad vaimulikud, kes osalesid piiskopkonna valimisel ja moodustasid toomkapiitli. Toomkapiitel oli piiskopi kõrval isesesiev autonoomne üksus omaenda vara ja kassaga. Toomahärrad moodustasid koos piiskopidega keskaegse Liivimaa haridusliku eliidi, sest vähemalt 15.-16. sajandil oli enamus neist õppinud mõnes LääneEuroopa ülikoolis, see aga polnud teiste seisuste ja ameti puhul tavaline. Toomkirikute juures tegutses toomkool, mida juhatas üks toomhärradest skolastik. Õppetöö ladina keeles. Lisaks laulmisele, usule ja ladina keelele õpetati pisut matemaatikat. Piiskopkonnad jagunesid kirikukihelkondadeks ehk territoriaalseteks kogudusteks, mida teenisid kogudusepreestrid
liit Frangi valitsejatega. Pippin Lühikese ajal annetas ta osa ravennast paavstile ja siis sai paavstist ilmalik kirikuriigi juht. Karl suur seadustas ka, et kümnendik kõigist palkadest tuleb annetada kirikule. Frangi riigi lagunemisel tõi kaasa paavsti autoriteedi ajutise allakäigu, valitsejad läänistasid maid ja paavstideks said sõjamehed, kes oluliselt usuelust ei huvitunud. Tüli oli aga paavstikoha pärast ülikuperedes. Kristlik maailm oli jagatud piiskopkondadeks, eesotsas piiskopidega, omakorda mitu ühendavat peapiiskopkonda, eesotsas peapiiskopidega. Piiskopkonna keskus oli katedraal ehk toomkirik. Piiskopi pühitses ametisse preester, kelle valis maaisand ja kellega pidi nõustuma ka piiskop. Piiskop tegi ka visitatsioone, et kontrollida, kas ordureeglitest peetakse kinni. Mungad elasid üksiklaste ehk eremiitidena või moodustasid kogukondi ehk kloostreid. Monte Cassino klooster rajati Benedictus Nursia poolt ja ta pani kirja ka Benedictuse kloostrireeglid,
Riia peapiiskopile kui valitsejale. Riia peapiiskopkonna eelkäiaks oli Liivlaste piiskopkond, mille oli rajandu Meinhard, tema järglane Berthold ja piiskopkonna tegelik ülesehitaja Albert. Riia piiskop Albert oli väga laialdaste ja erakordsete võimupiiridega, saavutas paavsti käest mitmesuguseid privileege, võis nimetada ametisse ka uusi piiskoppe. Milline oli võimuvahekord piiskop Alberti ja tema poolt ametisse seotud piiskopidega on ebaselge. 1245 suri Preisimaa piiskop Kristjan?. Paavst nimetas Liivi, Eesti ja Preisimaa piiskopiks Albert Surmeri?. 1245 Albert Surmer nimetati peapiiskopiks kõigi piiskopkondade üle Liivi, Eesti ja Preisimaal, v.a need piirkonnad, mis kuulusid juba mõnda peapiiskopkonda. Albertil ei olnud mingit tegelikku võimubaasi, sattus konflikti Saksa Orduga. Ta sai omale elatiseks Lübecki piiskopkonna, tegelikult peapiiskopi tööle sai asuda alles 1253, kui suri senine Riia
retsessid. Viimased köited või vihikud on ilmunud vastavalt 1924 ja 1938. aastal. Poliitilise ajaloo uurimiseks see allikas on tähtis. Henriku Liivimaa kroonika- Esimene teadaolev ja säilinud Liivimaal kirjutatud kroonika on Läti Henriku kroonika. Ladinakeelne kroonika on säilinud mitmetes käsikirjades. Avastatud teaduse jaoks 17. ja 18. sajandil. Trükis avaldati esimest korda 1740. aastal. Hetkel käibel on editeeritud tekst aastast 1955. Kroonika on seotud Riia kirikuga ja Riia piiskopidega. Kronoloogia on Riia piiskopide ametiaastate järgi tehtud. Algab aastal 1200, ristisõdimise algusest kuni 1227. aastani kui Saaremaa vallutati ära. Hüpotees on, et kroonika autoriks on preester Henrik, kuid tegelikult kroonika on anonüümne, sest kuskil tekstis pole mainitud autorit. Tegelaste hulgas esineb preester Henrik, tema nimi on mainitud sellistes kirjeldustes, mis on piisavalt elavad ja detailsed, et jääks mulje nagu oleks teksti autor ise neid sündmusi pealt
annaabi.ee 
