Pärtel kasvas ning kümneaastaselt pandi ta karjapoisiks. Poisile sai sel ajal südamelähedaseks pärnapuu ja selle all olev suur kivi. Pärtel sai viisteist ja hakkas sulaseks, kuid käis ikka pärnapuu juures. Ühel pühapäeva õhtul oli ta jälle kivi otsas ja puhus suupilli, kui äkki roomas piimvalge madu kivi alt välja. Nii juhtus tihti ja Pärtel harjus maoga. Pärtel oli juba noormehe-eas, aga elas ikka üksinda. Käis tihti kivi peal suupilli mängimas, et piimvalget madu näha. Jaanilaupäeva õhtul läks nooruk jälle pärnapuu poole ja nägi kaugelt valgust, kuid lähedale jõudes polnud puu all ei tuhka ega süsi. Suupilli mängides ilmus välja madu, kelle silmad särasid -see oligi see eemalt nähtud valgus. Enne keskööd läks madu kivi alla ja pärnapuu hakkas kohisema. Äkki ilmus kauni lumivalges riides naisterahva kuju kui ingel Pärteli ette ning palus, et poiss tema peale armu heidaks ja ta nõidusest päästaks
Neist levinuimad on tooneseplased, siklased ja kärsaklased. Kahjurite munadest kooruvad vastsed, kes närivad puidus käikusid ja kahjustavad seeläbi puitmaterjali. 2 Tooneseplased ehk puidukoid Toonesepp on meil kõige levinum puidukahjur. Eestis on neid leitud 28 liiki. Toonesepad on tumepruuni, musta või punakat värvi 4–8 mm pikkuse silindrilise kehaga mardikad, kelle vastsed toituvad puidust. Emased mardikad munevad puitu 20–30 piimvalget ovaalse kujuga muna. Nendest väljunud vastsed närivad ennast puitu ning ei välju sealt enam enne nukkumist. Täiskasvanud vastne on 5–10 mm pikk, valge usja keha ja kolme paari lühikeste jalgadega. Nukkumiseks õõnestab ta puidu pinna lähedale laiema kambri ning valmistab puidujahust kookoni. 2–3 nädala pärast nukust väljunud mardikas närib puitu ümmarguse 1–5 mm väljalennuava. Vastsed elavad puidu sees ning nende areng kestab tavaliselt 2–4 aastat
1.3.Toonesepp ehk puidukoi. Kõige levinumad putukatest puidukahjurid on meil toonesepad. Eestist on tooneseplasi leitud 28 liiki, levinuimad on mööbli-, suur-, põhja-, kodu-, kirju- ja hääletu toonesepp. Toonesepad on tumepruuni, musta või punakat värvi väikesed (pikkus 48 mm) silindrilise kehaga mardikad. Puidust nad ei toitu, nende ülesanne on tagada liigi paljunemine ja levik. Emased mardikad munevad lõhedesse, pragudesse või puidu karestatud pinnale keskmiselt 2030 piimvalget ovaalse kujuga muna. Palja silmaga 0,50,7 mm pikkusi mune hästi ei märka. Nendest väljunud imetillukesed (alla 1 mm) vastsed närivad ennast puitu ning ei välju sealt enam enne nukkumist. Täiskasvanud vastne on 510 mm pikk, valge, C-kujulise usja keha ja kolme paari lühikeste rindmikujalgadega. Nukkumiseks õõnestab ta puidu pinna lähedale (mitte sügavamale kui 1 mm) laiema kambri ning valmistab puidujahust kookoni. Nukkumine kestab 23 nädalat. Nukust väljunud mardikas
mil hakati oma maitse järgi suunama tähelepanu sellistele üksikasjadele nagu riiete värv, kangas ja aksessuaarid. Kuni 14. sajandini oli nii meeste kui naiste riietuses märgata silmnähtavaid sarnasusi. Eelmisele perioodile iseloomulik lendlev ja vaba joon asendus raskelt alla langevate voltidega. Voogavaid rüüsid kandvad inimesed eelistasid talviti mitmekihilist rõivastust. Ka isegi kuumal suvepäeval ei nähtud keskaegsel tänaval kedagi päikese eest hoolega varjul hoitavat piimvalget nahka eksponeerimas. Pealisriietuseks oli kõikidel pikk keep, Alusriietusena kandsid nii aadlikud, vaimulikud, talupojad kui käsitöölised pikka, üle pea selga tõmmatavat särki. Erinevus oli vaid pikkuses, laiuses, materjalis ja lisandites. Vääriskividega kaetud vöö abil toonitati kauneid kehavorme. Tolleaegse silueti rangust tasakaalustasid riiete erksad värvid. Moodsaid riideid ehtisid ohtrad tikandid. Hirmus, et üks tavaline linlane võib
Toonesepp ehk puidukoi: Kõige levinumad putukatest puidukahjurid on meil toonesepad. Eestist on tooneseplasi leitud 28 liiki, levinuimad on mööbli-, suur-, põhja-, kodu-, kirju- ja hääletu toonesepp. Toonesepad on tumepruuni, musta või punakat värvi väikesed (pikkus 48 mm) silindrilise kehaga mardikad. Puidust nad ei toitu, nende ülesanne on tagada liigi paljunemine ja levik. Emased mardikad munevad lõhedesse, pragudesse või puidu karestatud pinnale keskmiselt 2030 piimvalget ovaalse kujuga muna. Palja silmaga 0,50,7 mm pikkusi mune hästi ei märka. Nendest väljunud imetillukesed (alla 1 mm) vastsed närivad ennast puitu ning ei välju sealt enam enne nukkumist. Täiskasvanud vastne on 510 mm pikk, valge, C-kujulise usja keha ja kolme paari lühikeste rindmikujalgadega. Nukkumiseks õõnestab ta puidu pinna lähedale (mitte sügavamale kui 1 mm) laiema kambri ning valmistab puidujahust kookoni. Nukkumine kestab 23 nädalat
See muutis tõsiseks nii atmosfäärifüüsikute kui ka poliitikute suhtumise. Tõsist tähelepanu hakati p öörama varasematele mõõtesarjadele. E.Kyrö(1993) andmeil leiti kõigist umbes 40-st Antarktikas asuvast uurimisjaamast üle 30 aasta pikkusi vaatlussarju, kus oli selgelt näha osoonikihi olukorra pikaajaline muu tus. Kävitati EASOE (European Arctic Stratospheric Ozone Experiment), milles osaleb 250 uurijat 17 erinevast riigist. Nende käsutuses on 3 erilennukit. Umbes 50 piimvalget õhupalli tõstavad igaüks 40 kg mõõteriistu kuni 35 km kõrgusele(seal on pallide kubatuur 100000 kuupmeetrit). Põhja Rootsist Kirunast startisid geofüüsikalised uurimisregatid. Kokku kulutatakse projektile EASOE 40 miljonit DEM-i. E.Kyrö(1993) andmeil kestis EASOE pr ojekt 1991-1992. M.Kannineni ja P.Anttila(1993) andmeil tegid Berliini ülikooli teadlased 1991/1992 aasta talvel seoses EASOE projektiga rida uuringuid pinatubo aerosoolide ja PSC kohta. Osooniaugu avastamine Antarktika
annaabi.ee 
