ahvatleva välimuse ja lõhnaga, sobiva koostise ja paksusega, serveeritud sobivate lisanditega. Suppe võib liigitada: Keetmiseks tarvitatavaid vedelike järgi, valmistamise tehnoloogia järgi, serveerimis temperatuuri järgi, põhimaitset andva toiduaine järgi. Supi liigid: 1.)Selged puljongid e. konsomeed. 2.)Püreesupid. 3.)Veloute-supid. 4.)Kreemsupid. 5.)Bisque-supid. 6.)Piimasupid. 7.)Soolakad supid. 8.)Magusad supid. 9.)Rahvuslikud ja regionaalsed supid. 27. Piimasupi valmistamine. Piimasupi täiteks kasutatakse: Köögivilju, makaronitooteid, kala, tangaineid ja nendest valmistatud klimpe. Enne kuumtöötlemist vajavad toorained keetmist, väheses vees poolpehmeks, lisatakse seejärel piim ja supp keedetakse lõplikult valmis. Piimasupid maitsestatakse valmistamise lõpus soola ja suhkruga. 28. Buffee- iseteeninduslaud. On olemas külm buffee ja kuum buffee. 29. Kirjelda eestipärst hapukapsasuppi. Pane liha külmaveega keema, riisu vaht. Pane liha peale kapsad ja kapsaste
sa ette paneb. See miste on kultuuriliselt ja keeleliselt selliseks kujunenud ja hiskond on seda aktsepteerinud. Villu, kes esimest korda lasteaeda lks, omas tiesti teistsugust arusaama sellest snast. Sgitdi on smiseks vi pigem see, kes laste sgi ra ise ra sb. Kuigi sgitdi alguses vastu puikles, tahtes piimasuppi lastele sokutada, pidi ta koka manitsedes ikkagi oma kohust titma. Hoopis teistsugune korraldus kehtis lasteaias. Piimasupi nide selles lasteraamatus on justkui nide sellest, kuidas lastele on antud vim (autorile?), rkimaks ausalt sgitdide olemusest. Teatud vastuhakk piimasuppidele. Ega need jah ei olnud just kige maitsvamad road, mida enda lasteaia aegadest mletan. Kas see on siis normatiividele vastuhakk ja lasteaedades mssule hutamine? Vaevalt, lihtsalt ks nide sellest, kuidas hiskonnas veidraks peetav kitumine vib tunduda tiesti loogilisena.
Seeni korjati ja söödi palju. Seened kupatati, pigistati pressi all kuivaks ja soolati sisse. Seda sai süüa leiva kõrvale või lisada supile, pudrule. Lääne-Eestis seeni ei söödud. [] Kalatoidud Kuna kala rikneb kiiresti, siis hoiustati seda soolatult. Soolasilk oli üks tähtsamaid leivakõrvaseid. Silgusoolvesi oli üks tavalisemaid kastmeid. Soolakala (räimi, rääbiseid, ahvenaid jt) söödi tavaliselt otse tünnist võetuna leivakõrvaliseks, piimasupi või kördi kõrvale. Vahel küpsetati soolakalu ning silku vardas või restil sütel. [] Teine säilitamise viis oli vinnutamine kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist hoiti neid verisoolas. Vinnutati räime, lesta jt väiksemaid kalu; suurematest haugi, latikat, siiga. Toiduks kasutati samuti nagu soolakala või keedeti leent. [] Värsket kala sõid randlased pea iga päev. Sisemaa rahvas sai seda harva. Värskest
Hommiku- ja õhtusöögimenüüsse sobivad piimasupid. Piimasuppe valmistatakse piimast ja tangainetest või köögiviljadest. Köögiviljad ja tangained tuleb eelnevalt väheses vees keeta poolpehmeks. Seejärel lisatakse piim ja supp keedetakse lõplikult valmis. Maitsestatakse valmimise lõpus. Serveeritakse 65º C juures. Igale sööjale arvestatakse 150-250 g suppi. Piimasuppe võib serveerida nii dessert- kui ka supitaldrikult. Lisandina sobivad piimasupi kõrvale: soojad ja külmad võileivad – kilu-, singi-, vorstivõileivad; röstitud saiakuubikud; soolase täidisega pirukad. Lõunasöögimenüüsse sobivad supid nii eelroana, pearoana, vaheroana kui ka järelroana. Eelroana pakutakse: selget puljongit, püreesuppe, kreemsuppe, velouté- suppe, külmi suppe. Selged puljongid. Neid serveeritakse 90º C juures. Igale sööjale arvestatakse 150-250 g puljongit. Puljongit serveeritakse puljongitassist koos alustassiga.
annaabi.ee 
