kõva juust Pecarino, värske juust Riccota Romana). Türgis peetakse lambaid paljudes, väikestes kodumajapidamistes koos kitsedega, kus uttede piimakus ei ole kõrge. Sealjuures aitavad piimalambad kindlustada nende maaperede toidulauda piimasaadustega. Kesk-idas, Põhja-Aafrikas, näiteks Marokos peetakse piimalammaste ja kitsede ühiskarjasid tagasihoidliku saagikusega looduslikel rohumaadel. Palju peetakse piimalambaid Iisraelis (avassi piimalammas), kes on hästi kohanenud tagasihoidlike söötmis- ja pidamistingimustega andes piima sellistes tingimustes, kus ei ole võimeline elama ükski piimalehm. Piimalambakasvatus on oluline Rumeenias, Bulgaarias, Jugoslaavias, Iraanis ja Iraagis Eestis on lambaid kasvatatud ikka liha-, villa- ja nahkade pärast. Viimastel aastakümnetel on kõige olulisem olnud lammaste lihajõudlus, sest liha realiseerimisest saadakse olulisem osa lambafarmi sissetulekutest.
kahe klaasi jogurti tarbimine, Maailmas kõige suurema piimajõudlusega on friisi piimalambad. Tänapäeval eristatakse nende hulgas Ida Friisimaal aretatud saksa ida-friisi piimalammast või Lääne Friisimaalt pärit hollandi ida-friisi piimalammast. Kaheksa kuulisel laktatsioonil saadakse 500-700 kg piima, piima rasva sisaldus on 6-7 % ja valgu sisaldus 5,2%. Uted kaaluvad 70-90 kg ja annavad 4,5 kg villa aastas. Sageli võrreldakse ida-friisi piimalambaid holsteini piimalehmadega, sest nende uted püstitavad piimajõudlusrekordeid, mil parematelt uttedelt saadakse kuni 1000 kg piima aastas. Tavalistes tootmistingimustes saadakse ida-friisi lambafarmis 300-400 l piima (Valdi V.,Valdi A. 1992). Talled soovitatakse võõrutada spetsialiseeritud piimafarmis 35-40 päevaselt,mil nad tarbivad selle aja jooksul 50-60 l piima (Mills, 1989). Võõrutusaeg sõltub farmi eesmärkidest.
nende hulgas Ida Friisimaal aretatud saksa ida-friisi piimalammast (Deutsches Friesisches Milchschaf) või Lääne Friisimaalt pärit hollandi ida-friisi piimalammast (Dutch East Friesian Milk Sheep). Hollandi ja Belgia piirialade lähedal aretatud flaami piimalambad (Flemish Sheep) kuuluvad samuti friisi piimalammaste rühma. Geneetiliselt on nendele tõugudele lähedane ka Hollandist pärit tekseli lihalambatõug, kes umbes 100 aastat tagasi meenutas välimikult friisi piimalambaid, keda aga hiljem on aretatud lihalambaks. (http://www.ansi.okstate.edu/breeds/sheep/). Kõige olulisemaks friisi tõugude seast peetakse saksa ida-friisi piimalammast (Deutsches Friesisches Milchschaf). Ida-friisi piimalambaid peetakse üle kogu maailma väikeste karjadena. Praktika on näidanud, et see tõug ei kesta ekstensiivsetes pidamistingimustes ja suurtes karjades. Ida-friisi piimalammastelon suur viljakus (keskmiselt 2,25 talle) ja piimajõudlus
kord soome lammast kasutada. Lisaks kasvatatakse Eestis veel tõugusid, kellega ei parandata. Nt islandi maalammas, kõige suurem kari asub Osmussaarel. Lisaks on Eestis veel Gotlandi lambaid, neil on väga kvaliteetne nahk. Naha kvaliteet on hea, sest naha mälv on õhuke ja vastupidav. Nahal on omapärane villasäuk, mis annab torbilise või salgulise väljanägemise, annab nahale eksootilise väljanägemise. Eestis ei ole praktiliselt üldse piimalambaid. See lambakasvatusharu on levinud rohkem vahemereäärsetes riikides. Eestis on vähe villalambaid (merino villa lambad). Eesti peamine suund on lihalambakasvatus, see annab peamise sissetuleku. UTTEDE VILJASTAMINE JA INNASESOON Lambad ja kitsed erinevad sigimisbioloogias veistest ja teistest loomadest. Neil on indlemise sesoonsus. Indlemine algab koos valguspäeva lühenemisega. Valguspäev hakkab meie tingimustes (laiuskraadil) juuli keskpaigast kuni detsembrini (jaanuarini) aeg millal
annaabi.ee 
