cm. Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett, selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib kuuldavale tuua teravaid piiksatusi, mis meenutavad hiire häälitsemist. Omapärane on siinkohal heli tekitamise mehhanism - hääl tekib õhukese membraani võnkumisel, kuid vastandina teistele putukatele pannakse helielund tööle soolest kiiresti väljapuhutava õhu abil. Selline helitekitamise mehhanism on putukate seas teadaolevalt ainulaadne. Ärritumisel võtavad sisse spetsiifilise (sfinks) poosi, millest on arvatavasti tulnud ka sugukonna ladinakeelne nimi.
nektarit. Ainulaadne tontsuru • Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. • Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett, selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. • Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib kuuldavale tuua teravaid piiksatusi, mis meenutavad hiire häälitsemist. • Omapärane on siinkohal heli tekitamise mehhanism - hääl tekib õhukese membraani võnkumisel, kuid vastandina teistele putukatele pannakse helielund tööle soolest kiiresti väljapuhutava õhu abil. Selline helitekitamise mehhanism on putukate seas teadaolevalt ainulaadne. Kirjeldus • Tundlad ei ole üldiselt eriti sulgjad, isegi isastel. • Surulastel puuduvad kuulmiselundid, kuigi mõnel
hüpetel oma osa ka karjasisesel suhtlemisel. Paljud delfiiniliigid elavad karjadena koos, karjas on kuni 1000 isendit. Nad orienteeruvad ja otsivad toitu, saates pidevalt välja helisignaale, mis peegelduvad teele sattunud takistustelt (kajalokatsioon). Ohu korral hoiatatakse teisi liigikaaslasi. Delfiinid on üsna jutukad. Nad suhtlevad omavahel vilistades, kuid jahti pidades lasevad nad arvatavasti oma saagi leidmiseks kuuldavale palju kõrgema sagedusega piiksatusi. Hiljutised uuringud lubavad oletada, et kõrgehäälsed piiksatused tekitavad kaladel soki, seega saab delfiin nad lihtsalt kätte. Kajalokasitsiooni juures aitab delfiine rasvapadi. Delfiinidel asub peas rasvaga täidetud õõnsus, mis suurendab nende kajalokasitsiooni- süsteemi tõhusust. See koondub ninakäikudes sündivaid helisignaale ning saadab need välja lühikestest kuivadest plõksudest koosneva ,,helikiirena''. Signaalid peegelduvad
vee all. Delfiinid otsivad saaki, saates välja ultrahelisignaale, mida tekitavad õhukottide abil, mis on ninaõõnega ühenduses. Signaalid peegelduvad kaladelt tagasi ja jõuavad kajanana delfiini sisekõrva. Kaja järgi leiabki delfiin kalu üles. KAJALOKATSIOON Delfiinid on üsna jutukad. Nad suhtlevad omavahel vilistades, kuid jahti pidades lasevad nad arvatavasti oma saagi leidmiseks kuuldavale palju kõrgema sagedusega piiksatusi. Hiljutised uuringud lubavad oletada, et kõrgehäälsed piiksatused tekitavad kaladel shoki, seega saab delfiin nad hõlpsalt kätte. Kajalokasitsiooni juures aitab delfiine rasvapadi. Delfiinidel asub peas rasvaga täidetud õõnsus, mis suurendab nende kajalokasitsioonisüsteemi tõhusust. See fokuseerib ninakäikudes sündivaid helisignaale ning saadab need välja lühikestest kuivadest plõksudest koosneva ,,helikiirena''. Signaalid peegelduvad teele sattunud takistustelt ning
seas ka selliseid liike, mille valmikud ei toitu; neil on imilont taandarenenud. Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett, selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib kuuldavale tuua teravaid piiksatusi, mis meenutavad hiire häälitsemist. Omapärane on siinkohal heli tekitamise mehhanism - hääl tekib õhukese membraani võnkumisel, kuid vastandina teistele putukatele pannakse helielund tööle soolest kiiresti väljapuhutava õhu abil. Selline helitekitamise mehhanism on putukate seas teadaolevalt ainulaadne. [1] Kirjeldus Tundlad ei ole üldiselt eriti sulgjad, isegi isastel.Surulastel puuduvad kuulmiselundid, kuigi mõnel rühmal on kuulmiselundilaadsed organid peas
emased aitavad pojal pinnale tõusta, et vastsündinu saaks esimest korda kopsud õhku täis tõmmata. Imetatakse aga vee all. Piim, mida pojad ema nisadest imevad, on väga rasva- ja valgurohke ning järglased kasvavad kiiresti. Poeg jääb pärast sündimist ema juurde mitmeks kuuks. Kajalokasitsioon Delfiinid on üsna jutukad. Nad suhtlevad omavahel vilistades, kuid jahti pidades lasevad nad arvatavasti oma saagi leidmiseks kuuldavale palju kõrgema sagedusega piiksatusi. Hiljutised uuringud lubavad oletada, et kõrgehäälsed piiksatused tekitavad kaladel shoki, seega saab delfiin nad hõlpsalt kätte. Kajalokasitsiooni juures aitab delfiine rasvapadi. Delfiinidel asub peas rasvaga täidetud õõnsus, mis suurendab nende kajalokasitsioonisüsteemi tõhusust. See fokuseerib ninakäikudes sündivaid helisignaale ning saadab need välja lühikestest kuivadest plõksudest koosneva ,,helikiirena''. Signaalid peegelduvad teele sattunud takistustelt ning naasevad
annaabi.ee 
