muutus vastase jalaväe hävitamiseks. 2. Rüütlid võisid astuda lahingusse ka sügavasse kolonni võtnutena, kus ees ja külgedel asusid rüütlid ja keskel jalavägi. Säärases lahingukorras ei ramminud rüütlid end mitte ainult vastase rindesse, vaid ka lõikasid selle kaheks osaks. Seejärel väljus jalavägi rüütlite kaitse alt ja viis hävitustöö lõpuni. keskaja sõjavägi jagunes peamiselt seitsmeks eri väeosaks: raskeratsavägi, kergeratsavägi, jalavägi, jalamehed, piigimehed,ammukütid ,vibukütid Igas sõjaväes oli ka mittesõdivaid inimesi: habemeajajaid (kes olid ka arstide eest), kaupmehi, võib-olla prostituute, töölisi (nt. seppasid), kokkasid, vankrijuhte, loomulikult isandate teenreid, mõnikord ka isandate naisi jne., kes liikusid sõjaväega kaasa, lootes kasumit teenida. 2.3 Taktika Taktika on läbi ajaloo olnud iga lahingu otsustav ja tähtsaim punkt. Hea taktikaga on võimalik võita ka paremini varustatud ja suures ülekaalus olevat vaenlast
Poitiers´ (1356) ja lõpuks ka Atzingourti lahingus (1415)." "Robert Bruce´I Soti jalaväelased olid võidukad 1314. aastal Bannokburni all, kus üheainsa päevaga tabas Inglise rüütleid suurim kaotus, mida nad olid kunagi kogenud." "Loomulikult mängis jalavägi nii kaitsjate kui ka ründajatena kõikides tolle aja paljudes piiramistes tähtsaimat rolli. Niisiis ei saa kuidagi väita, nagu oleksid Sveitsi piigimehed Morgarteni (1315), Sempachi (1336) ja Näfelsi (1380) lahingutes või Inglise vibukütid Azincourtis ratsaväe ülemvõimule lõpu teinud, sest ratsaväe ülemvõimu aega ei ole olemas olnudki. Oli aga, ning nõnda alati, väljaõpetatud vägede ülekaal väljaõpetamata massi üle, ükspuha, kas võideldi jalgsi või ratsa. Kõik rüütlid olid juba lapsepõlvest peale sõdimiskunsti õppinud." ("Sõjaajaloo pöördepunktid" W. R. Wier, lk 71) Kasutatud kirjandus:
nii et vaenlase sõjamehed jäid nälga. Kui lahing oli möödapääsmatu, otsisid väepealikud metsatukki, võserikke või jõgesid, et oma mehi paremini kaitsta. Truudusvande andnud rüütlid võitlesid oma isanda eest, kes oli neile maad jaganud. Alates 14.sajandist sõlmisid nad tihti oma teenete kasutamise suhtes lepingu. Mõned rüütlid ja sõjasulased olid palgalised ja võitlesid selle eest, kes neil maksis. Sõjaväkke kuulusid peale rüütlite vibukütid, amburid, piigimehed ja vahel ka arkebusiirid. 9.Turniirid Aadlite ühiskondlik funktsioon oli sõdimine. Sõjakäik tähendas neile kõrghetke nii said nad näidata oma vaprust, koguda kuulsust ja au. Rahuajal pidasid nad turniire ja käisid jahil (nende harrastusi peeti harimatute ülikute tooreks meelelahutuseks). Kuid nii turniir, kui ka jaht täitsid üht põhilist ülesannet treenida ja valmistuda sõjaks. Meelt lahutati ka pidustustega
Maaomand hakati kinnistama ühe isiku külge. Sõjaväekohustus järjest enam hakkas muutuma palgaarmeeks. Järjest enam suurenes jalaväe tähtsus eelkõige tehnilise arengu tõttu. 14saj võeti kasutusele tulirelvad ning 15saj ka püssid ning kahurid. Endiselt küll kasutati ambe mis olid algsetest tulirelvadest siiski tõhusamad. Ammud aga olid raskesti ja pikalt laetavad ning tõhusaimad olid vibud. Peale selle tulid lahinguväljadele 14saj piigimehed. Sveitsi palgasõdurid mõtlesid välja hellebardid. Inglismaal ja Prantsusmaal tekkisid absolutistlikud monarhiad. Suurim tagasilöök peale katku oli sajaaastane sõda (1337 - 1453). Pärast sajaaastast sõda järgnesid nii Inglismaal kui Prantsusmaal mitmed kodusõjad. Prantsusmaal oli tugev vastuseis Louis XI ja Charles Südi vahel. Charlese kaotuse ja surmaga kindlustas Louis XI oma ülemvõimu Prantsusmaal, ka Burgundia. Küll aga ei saanud ta endale Flandriat, mis jäi Charlesi tütrele
annaabi.ee 
