kooruvad.Urvad paisuvad kohevateks kollasteks pallideks mai alguses. Ajaloos on pajuokstest punutud korve. Kaugemates maades tehtud ka paate ja maja seinu. Pajukoort on kasutatud naha parkimiseks. Meditsiinis on kooreleotis tunnsutatud reumarohi, peavalu ravim ja palaviku alandaja. Pajukoores olev aine on salitsiin, mis on looduslik aspiriin. Valmistati ka vanasti pajupilli. 18) Pihlakad (Sorbus) Eestis on kolm looduslikku pihlakaliiki: Harilik pihlakas, Pooppuu ja Tuhkpihlakas. Harilik Pihlaka lehed on sulgjas liitlehed. Poopuu lehed meenutavad lepalehti. Pooppuu viljad on suuremad. Pooppuu võib kasvada võimsamaks kui Harilik Pihlakas. Tuhkpihlaka lehe alumine pool on kaetud tuhkhalli karvakorraga, leht sarnaneb pooppuu lehega ning ei ole hõlmine (haruldane , võetud looduskaitse alla). Pihlaka viljaliha sisaldab õunhappeid, puuviljasuhkrut(koostiselt vägagi sarnane õunale, ning meenutab kokkusurutud õuna).
Õied on valged ja mõrumandli lõhnaga. Õitseb mai- ja juunikuudel, marjad valmivad septembris ja oktoobris. Võra on noorelt kooniline, hiljem laiuv. Leht koosneb paljudest väikestest lehekestest mis on saagja või kahelisaagja servaga. Lehed kinnituvad võrsele vahelduvalt. Sügisel erkpunane lehestik mis kaunisteb puud ja loodust. Talvel kaunistavad puud pehmed karvased pungad. Levinud Euroopas ja kasvab kogu Eestis segametasdes ja nende servadel. Eesti looduses kasvab kolm pihlakaliiki harilik pihlakas, valge pihlakas ja pooppuu (Palmstierna 2006). . b. c. d. a.- siidkarvadega ladvapungad, b.- õitsev võrse, c.- marjad, d.- ebaühtlaselt saagjad leheservad 70 Kasvatamine Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla
Võra on noorelt kooniline, hiljem laiuv. Leht koosneb paljudest väikestest lehekestest mis on saagja või kahelisaagja servaga. Lehed kinnituvad võrsele vahelduvalt. Sügisel erkpunane lehestik mis kaunisteb puud ja loodust. Talvel kaunistavad puud pehmed karvased pungad (Harilik pihlakas 2006). Maailmas leidub kokku üle 100 pihlakaliigi. Levinud Euroopas ja kasvab kogu Eestis segametasdes ja nende servadel. Eesti looduses kasvab kolm pihlakaliiki harilik pihlakas, valge pihlakas ja pooppuu (Hansaplanti veebileht 2016). Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla suhtes leplik, eelistab niiskeid liivsavi- ja saviliivmuldi, happelises mullas on samuti vastupidav. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega.
Õitseb mai- ja juunikuudel, marjad valmivad septembris ja oktoobris. Võra on noorelt kooniline, hiljem laiuv. Leht koosneb paljudest väikestest lehekestest mis on saagja või kahelisaagja servaga. Lehed kinnituvad võrsele vahelduvalt. Sügisel erkpunane lehestik mis kaunisteb puud ja loodust. Talvel kaunistavad puud pehmed karvased pungad. Maailmas leidub kokku üle 100 pihlakaliigi. Levinud Euroopas ja kasvab kogu Eestis segametasdes ja nende servadel. Eesti looduses kasvab kolm pihlakaliiki harilik pihlakas, valge pihlakas ja pooppuu. Pihlakas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu. Kasvab päikesepaistes kui ka poolvarjus. Mulla suhtes leplik, eelistab niiskeid liivsavi- ja saviliivmuldi, happelises mullas on samuti vastupidav. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Paljuneb seemnetega, mille levikule aitavad kaasa marjadest toituvad linnud. Vegetatiivselt paljuneb kännu- ja juurevõsudega. Pihlakas ja õunapuu on lähedased
annaabi.ee 
